Sitaseened

Mitte midagi teha ei viitsinud ega tahtnud. Võtsin kaamera ja läksin sitaseeni pildistama. Neid, mis meil siinsamas hoovis muru sees või aia taga ilutsevad. Kukeseentest jm söödavatest seentest on pilte tehtud rohkem kui tarvis.
Sitaseened on tähelepanuta jäänud.

Mõni ütleb mürgiseened, ma ei tea, kas kõik on mürgised,                                  sitaseened kõlavad kuidagi suupärasemalt.

Alustuseks lugu sellest, kuidas me abikaasaga aastaid tagasi esimest korda seenele läksime. Ma ei saanud alguses üldse aru, mida ta teeb. Astus seentest üle või neile peale ja muudkui otsis. Mõnda aega kaasas käies sain aru, et ta korjab põhimõtteliselt ainult pilvikuid ja puravikke, muid seeni ta ei tunne.

Pilvikuid ma ei korja, need on justkui sitaseened. Teatasin

Seda sõna kuulis ta sel korral esimest korda.

"Kas keegi sööb sitta?" küsis ta.

Ma ei saanud küsimusest aru.
Siis sain.
Ta tõlkis sõna - sitaseened - vene keelde.

Ma ei tõlgi ju "kukeseened" vene keelde. Vastasin.
Nimetusi ei tõlgita, seentel on oma nimi.
Nii on ju ka vene keeles sitaseentel oma nimi. Mina ei tea seda.

Abikaasa ka ei teadnud.

Aga...
Kui muidu käiakse seenel kellegagi koos aga ikka erinevat rada pidi, siis meil vedas, me saime käia üksteise sabas ja kõrvuti ning jutustasime niisama. Ühtaegu tutvustasin ka seeni, mida ise korjasin.

Nüüdki siis - pildistatud said sitaseened. Korjatud ka need seened mille üle iga seenesõber uhke on. Paksud tõmmuriisikad - karukõrvad - ütles nende kohta minu vanaema. Neid sain viieliitrise ämbri täis.
Uhkeldades tuppa astunud ja seeni näidanud, ohkasid perepojad - jälle seenesupp. Sain aru, et supp on end sel suvel ammendanud. Peab mingi piruka leiutama. Uurin, kuidas neid tehakse.