Pean end targutajaks. Mulle meeldib haridus, ma pole akadeemik aga teadustööd teha mõistan. See tähendab seda, et ma ei ole tootmistööline, sest me ei tooda midagi. Ma ei pea end ettevõtjaks, sest meil puudub ettevõte. Ma ei pea end maainimesteks, sest ma ei tea teoreetiliselt maa harimisest ega sellega seonduvast suurt midagi. Õige pisut küll, et ellu jääda. Hoobelda aga ei saa, naerdakse välja. Nagu ilmselt Teiegi teinud olete! Raske on uskuda või ei tahaks uskuda, et maal jäävad ellu vaid need, kes maaülikoolis käinud on.
Mida siis tähendab haritlus minu jaoks. Seda, et olen õppinud õppimist ja õpetamist ning teenin sellega igapäevast leiba. Mõistan, et inimesed õpivad erinevalt, samuti on võimalik õpetada erinevalt. Lapsi ja täiskasvanuid. Kaasaegses õppimise- ja õpetamiskeskkonnas orienteerun hästi ja valdan metoodikaid.
Et mida ma öelda tahan?
Seda, et olen tohman.
Tean seda, et õppima peab õppima aga projetseerida seda edasi - et ka töötamist tuleb õppida - seda ma ei osanud. Rapsisin nina verele. Seljad kõveraks, Jalad ja käed rakku (loe:küüned maha) jne. Igal õhtul tegin uue plaani järgmiseks päevaks mis tuleb ära teha ja hoidsin kramplikult plaanist kinni. Iga ilmaga. Ma ei tea, mis päev täna on ja kellad seisavad kõikidel seintel, sest patareid on läbi ja poodi ei jõua. Kui päike loojub, panen pea padjale. Hommikul ärkan ja tõden, puhkepäevi meil ei ole! Ja see on vale. Peab olema. Tulemus on see, et üks peres ei saa kummardada, teine ei taha elu sees enam tööd teha ja minu käed on randmeni põletikus, isegi kohvitass on raske.
Aitab!
Homme on puhkepäev. Lähme vanalinna, loomaaeda ja kohvikusse!
No comments:
Post a Comment