+ Meie talu on täitsa metsas. Seda pole õieti kaardil ning teeotsa pole isegi vanemat sorti GPS-ga leitav. Talu on tupiktee lõpus, enam edasi pole midagi peale jõe. Ometi oleme Tallinnale nii lähedal, 40 km, see on 25 min autosõitu Lasnamäele. Mujale meil minna pole vajagi. Töötame ja õpime kõik Lasnamäel.
Meeldib see, et oleme täitsa omaette. Tekib tõeline maal olemise tunne. Kõik maailmas tundub mujal olevat ja kõik juhtub teistega, mitte meiega roheluse keskel.
Töötasin pikka aega vanglas. Hooned olid hallid, trellidega aknad ja okastraatidega tarastatud. Muud värvi polnudki. Elasin samal ajal Lasnamäel. Kõik majad hallid. Kuhu vaatad, ikka naabermaja aken. Mitte midagi muud. See tunne tegi mu peast halliks. Igatsesin rohelist. Mulle meeldib siiani roheline värv. Kõik toonid, mida loodus pakub. Noored kuused on hõberohelised, sammal soeroheline, niidetud ja niitmata muru on kollaka tooniga jne.
Veel meeldib see, et saame oma maalapil paljalt päikest võtta, pissida ükskõik kuhu ja keegi ei näe. Võin kõva häälega karjuda ja kuulata muusikat nagu tahan. Võin katsetada ja teha, mida pähe tuleb.
- Mulle ei meeldi see, et me pole leitavad. Kõikidel on sada tegemist ja teed (aega) meieni ei leia. Nii lahe oleks Teid vastu võtta. Meieni ei saa ka seetõttu, et teeotsas on tõkkepuu. Te ei saa meid üllatada oma tulekuga. Peate ette teatama, et avaksime teile tõkkepuu sissesõiduks. Aga tegeleme sellega.
Ei meeldi see, et tänapäeva tehnoloogia takistab omaette olemist. Ma ei saa aru, mis huvi on naabritel oma droone üle naaberkruntide sõidutada, flmida. Nii ei saa ju ei päevitada ega pissida. Homme oleks kõik FB-s. Droonide lennutamine peaks ikka reguleeritud olema. Uurin seda asja. Nii nagu hoitakse oma koerad oma territooriumil, hoidku drooniomanikud ka oma vara oma kinnistu kohal, arvan mina.
No comments:
Post a Comment