Aga algusest ..., panen loo kirja mõeldes selle aja muusikale:
1990 lõpetasin gümnaasiumi, sain 18 a. Küll ma ootasin seda päeva, et täisealiseks saada! Plaan oli tööle minna. Selleks tuli minna ühte või teise KOV kohapeale. Ja tööotsijate-tööpakkujate portaale polnudki! Polnud ei arvuteid, internetti ega mobiile. Olid vaid pikad järjekorrad.
Läksin omavalitsuse uksest sisse ja küsisin, kas neil on tööd pakkuda. Selgus, et vene koolis vabanes just eesti keele õpetaja koht. Andsid elamispinna ka, ühetoalise puuküttega korteri. (Kooli, klassiette) külma vette visatuna astusin sirge seljaga, vastas olid õpilased 1-12 kl. Seega olid vanimad õpilased sama vanad kui ma ise. Sisseelamist ei olnud, koolitusi ka mitte. Tuli ellu jääda.
Sellel ajal oli veel selline aeg kus tüdrukutel oli kombeks abielluda 20 aastaselt. Mäletan ühte tuttavat kes ütles mulle, et kui ma 21 aastaselt mehele pole saanud, olen vanatüdruk. Selles hirmus (aega oli jäänud 3 a) mõtlesin, et peaksin ruttu mehe leidma ja mehele minema. Jabur onju! Aga nii oli. Jah, taotlus oli mul siiras: Nancy-Hellalt hoia mind! Vahva lugu. Sai selle järgi tantsitud.
Mehe otsingud olid keerulised. Mul polnud aimugi, kuidas ja kust neid leida. Polnud ka aimu, milline üks mees olema peab. Vabandust, ma ei teadnud täpselt sedagi, kes või mis ma ise olen. Taaskord kordan end, polnud GOOGLE otsingut suhetest, tutvumistest, ootustest, koos- ega abielust. Kodus ei räägitud sellest. Minu isa minu kasvatusprotsessis ei osalenud. Tuli leiutada ja uskuda, mida räägivad inimesed, keda tunnen. Sel ajal sain teada, et ilmselt ma lapsi ei saa, midagi oli viltu vm. Kahe aasta jooksul olin ravil pea et iga kuu järel ühe nädala, lisaks posijate nõelravi ja pendlid.
1993 oli aeg kus Eestist viidi välja vene väed. Jube aeg. Maha jäeti koduloomad, nii palju kasse-koeri. Kuuldavasti võtsid lahkujad paarid, kes lapsi ei saanud, kaasa vankritest ka lapsi. Varastati ja rüüstati. Minu esimese korruse madal aken löödi puruks ning ära viidi, mis neil näppu jäi, ka nõud. Peale klaaside vahetust, kahe nädala pärast tulid röövlid taaskord, seekord koos raamidega ning viisid ära käik ülejäänu. Mulle ei jäänud midagi, peale voodi ja tühja kapi.
Mäletan, et ükskord vajasin vaipa. Selleks tuli minna poodi ja anda soovist müüjale teada. Kui vaipa tulevat, ta annab teada. Ärge unustage, mobiiltelefone polnud. Ühel päeval vaipa toodi. Müüja jooksis poest minu juurde kooli, tundi. Ma andsin tunni lõpuni ja jooksin poodi. Järjekord oli poeuksest välja. Saada oli vaid halli värvi hirmsasti haisevat mistra või tekra vaipa millel servad narmendasid. Seda ei teadnud keegi, mis värvi tuleb. Kui on vaja, saavad kõik ühesuguse. Värvi polnud võimalik tellida.
Mäletan, et poelettidel polnud riideid. Olin edev. Nii õppisin õmblema. Kangaid defitsiidipoes müüdi. Lõikelehed olid saadaval. Õmblesin endale kõik. See oskus kulub tänaseni ära.
Kord õhtul diskole minnes rünnati selja tagant, käsi suu ette ja murti selili, tiriti maja trepikoja poole. Mäletan, et olin just ostnud omale esimese roosa huulepulga ja huuled värvinud. Paanikat polnud, mõtlesin, kuidas ilus huulepulk raisku läheb ja kui käsi suu eest võeti, küsisin, mida nad soovivad. Ma ei tea, kuidas see mõjus aga mind jäeti rahule. Järgmisel hommikul tööl olles küsisid õpilased, kaua nad istuvad niisama, kas teeme ka midagi. Klassis oli vaikus ja kord, nad said aru, et midagi on katki. Ma ei saanud abi ega nõustamist kusagilt. Tänaseni ei usu ma neisse, kes mu järel käivad kauem kui mõni minut. Roosat huulepulka ma ei kasuta.
Tutvunud meesterahvaga, kes arvatavasti sobiks mu laste isaks, otsustasin, läksime kord ühte baari. Mingil hetkel lasid pätid keldribaari gaasi, keegi hõikas, kõik välja! Kõik jooksid välja. Ma ei saanud esiotsa aru kuhu nad kõik äkki jooksid, vist ei kuulnud hästi ja läksin hoopis laua alla peitu. Mõne aja pärast sain õue. Kõik olid õues. Ka mu tuttav. See jäi meelde, oma nahk oli kõikidele kallis, kaaslaste eest ei kantud hoolt. Sel hetkel tegi see haiget kuid ei olnud nii oluline, kui oma otsusele kindlaks jääda, leida lastele isa. Elukaaslase ja abikaasa otsingutel ma polnud. Neid omavahel seostada ma ei mõistnud.
1994 a sündis tütreke ja läksingi mehele, pika peale käimise peale, sest ei tahtnud olla nime poolest erinev. P.Paulus: Võin niimoodi tunda, et unustan enda, vaid ühega miljoneist, Sellist asja ei juhtunud!
1994 läksin ka ülikooli, õppima täiesti uut eriala Eestis, lapse ja töö kõrvalt. Lõpetasin 4 a pärast.
Aegajalt käisin klubides tantsimas. See meeldis mulle väga. Olin lapsepõlvest saati tantsuringis käinud ning kohe tööle hakates moodustasin ka oma tantsuringi. Kogu mu teadlik noorem noorus tantsis 90ndate muusika saatel. Seepärast see festival mulle ka nii oluline oli. Caater ja Scooter olid vägevad siis ja oli ka sel nädalavahetusel.
1997 käis Eestis kontserti andmas M.Jackson. See oli mu esimene suurem kontsert ja võimas. Pileti hoidsin alles, alles paar aastat tagasi leidsin ja viskasin ära.
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/michael-jackson-seljatas-laulupeo?id=50742994
1998 sündis poja.
1999 lahkusin töölt sest õpitud erialaga ma õpetajana jätkata ei saanud. Samal aastal läksin taas ülikooli, õppima tantsujuhiks. Selle eriala lõpetamine jääb järgmisse kümnendisse.
Dr Alban; It´s My Life
Millest mul siis kahju on?
Sellest, et kõik mustikad ja muud marjad (metsmaasikad, sinikad, pohlad ja metsvaarikad) jäid sel aastal korjamata. Ometi kasvasid nad siinsamas nina all ja olid lähemal kui kunagi varem. Oli valida, minna marjule või ikkagi kõik need tööd ära teha.
No comments:
Post a Comment