Aprilli lõpus 2016 a ostsime talu Eestimaa looduse rüpes. See pole maja koos murulapiga. See on krunt, millel on väärikas ja aus 130 a vanune aidahoone, elumaja, garaaž ja kuur koos hoovi, metsa ja põllulapiga.
Selline nägi välja majake mida läksime vaatama aprillis kui veel lumi maas oli. Majake meeldis meile kohe. On ju ilus kaev!
Selline nägi välja majake mida läksime vaatama aprillis kui veel lumi maas oli. Majake meeldis meile kohe. On ju ilus kaev!
Maja ette oli vaja silmailu.
Nüüd maakividest. Sammaldunud kivide kätte saamiseks ja hoovi toimetamiseks tagurdasime auto aiaäärde, ladusime kivid pagaasnikusse ning sõidutasime need 20 m - hoovi, kaevu kõrvale.
Sellest tuleb kiviktaimla, otsustasin. Sest enne oli maja ees nii nagu pildil näha: vana kaev, suur sirelipõõsas ja mingi teine põõsas. Üks tulp paistab ka.
Kui kivide vahel lilled õitsema hakkavad, saab olema ilus.
Niisiis, auto sõitis edasi tagasi oma 5 korda. Suuremad kivid veeretasin vajalikku kohta koos vanema pojaga.
Ümber tulbi ehitasin lillepeenra. Kiviktaimla tuleb siiski mujale, otsustasin ümber. Siia istutasin iirised, liiliad ja veel ühed - nime ei mäleta. Kui õitsema hakkavad, tunnete ehk ära.
Leidsime kuurist vanu korve, kõverikke juurikaid ja suure ratta. Õhtuks olin lopsaka vabakasvamisel sirelipõõsa viisakaks püganud ning selle ümber kujundatud samblaselt maheda, heledates toonides, silmale ilusa puhkenurga.
Geelküüntest jäin ma kive veeretades ilma. Veelgi enam, üks kivi, pekki küll, kukkus mu vasaku käe nimetissõrmele. Sekunditega oli küüne all veri, teadsin, olen ilma ka OMA küünest. Kaks päeva hiljem hakkas sõrmeküüne alt välja tulema mingit jama, selgus, et on põletik. Nädala möödudes tuli küüs pealt. Aga peenar sai aus!
