Olen õnnelik. Päriselt! Mulle niiväga meeldib maal.
Pikka aega elus püüdsin aru saada, mis ja kes ma olen? Mida ma tahan ja kuidas muu maailm minuga kõik seostub? Seda, et mu elus oli miskit valesti, sain aru küll. Eelkõige sain mingil ajal aru, et töötamine sisekaitses, riigikaitses, vanglas ei olnud minu jaoks. Saan seda öelda nüüd veelgi kindlamalt, nüüd kus kaks kuud riigikaitsest eemal olen. Ei, ma ei halvusta ega anna hinnanguid. Olen teinud ja andnud endast parima, olen olnud lojaalne. Mõistan inimesi, kes seal töötavad, nad pole ei paremad ega halvemad. Liigne sisu ei ole kohane ...
Samamoodi sain aru, et elu Lasnamäel pole minu jaoks.
Õnnelikuks olemisest aga ...
Ka sellel on muide hind...
Täna saan aru, et põlvkonnad käivad vist üle ühe. Käisin lapsepõlves tihti maal vanaema - vanaisa juures. See aeg meenub mulle igal sammul siin, maal. Meelde tuleb kõik, mida vanaema õpetas: kuidas aknaid pesta... ära seisa jalad ristis, sest... jne.
Meenub kord ja traditsioonid. Mäletan häält ja hoiakuid. Tunnen, et see mõjutas mind niivõrd, et selline nagu olen, olen just tänu vanavanematele.
Mul on neli last. Ma ei tea, kuidas toimib vananemlus nende puhul, Seda oskavad öelda nemad: lapsed ja tema vanaemad. Vanaisasid ei ole. Loe Eesti statistikat meeste vanuse ja elu kohta.
Mina tahan olla just selline vanaema nagu minul oli, veelgi parem ja selleks valmistun. Aga enne on vaja lapsed üles kasvatada. Nüüd siis minu mure algabki.
Teismelised vanemad lapsed (3) räägivad, et olen ajast maha jäänud: mis maaelu ja omad kartulid seenesoustiga? Internetti ikka pole! Väikemees küsib, millal need "Kanikulad" lõpevad? Tahaks juba lastega mängida.
Kas midagi on siiski valesti? Kas tõesti polegi seda maa-asja üldse vaja? Kellele siis? Kas ainult mulle?
Raske leppida!
No comments:
Post a Comment