Seda, et meil on siis neli Kihnu lammast (tüdrukud: Överiine, Orhide, Klaudia, Mustsõstar) ja eeslipoiss Peeter. Eeslipoissi tutvustasime, saage tuttavaks ka lammastega:
Kihnumaalammas on eesti oma põlistõug, kes algselt moodustas üle Eestilise maalambatõu, kuid tänapäeval on säilinud vaid Kihnu saarel, ütleb teatmik. Tegelikkuses elavad Kihnumaalambad ka mujal Eestis.
Lammas on kasvult väiksem kui valge maalammas, tal on kaks kihti villa. Vill võib olla valge-pruuni-musta tooniga. Sobib meie kliimasse hästi. Pügama ei peagi, vahetavad ise, vastavalt aastaajale. Kui pügada, saab pehmed villapadjad!
Sõbrad on meiega kohanenud, nii saame öelda küll. Kui Peeter esimesel päeval treileristki maha tulla ei tahtnud ja seisis terve öö liikumalt paigal kohas kuhu lõpuks ta treilist välja tirisime, siis järgmisel päeval saabunud lammastega sai ta kiiresti sõbraks.
Värvilised lambad kohanesid uue kodu ja karjamaaga kiiresti. Nad hoiavad kokku - kolm täiskasvnut, üks uteke. Tema üritab provotseerida, läheb karjast eemale ja määgib siis teiste poole. Aga teised ei lähe ja siis peab Mustsõstar teiste juurde ise tagasi minema.
Koos mängivad karjamaal tagaajamist. Eesel saab aru, et on teistest kiirem, jookseb aeglasemalt aga kuuriukseni jõudes kiirendab, et esimesena sisse joosta. Neli lambakest finiseerivad koos.
Peeter viskab vigureid nagu laps. Kõigepealt ajab lambaid taga, siis jookseb ette, laskub põlvili ja sirutab jala ette nii, elambad üksteise järel uperkuuti lendavad, suure kaarega. Siis tõuseb püsti ja teeb näo, nagu kõik oleks aus.
Meie pesamuna andis eeslile leiba käe pealt nii, et hoidis oma sõrmi püsti. Eesel võttis oma mokkadega leiva ja muidugi sattusid lapse sõrmed talle suhu. Laps ehmatas ja hakkas nutma, eesel ehmatas ka. Kui ma last süles lohutasin - vaatasime koos, mis sõrmedest sai, tuli Peeter tasa meie juurde, ulatas pea alla, lapse juurde ja nühkis ninaga - paludes vabandust - tal olid pisarad silmis.
Kuidas need tegelased talve üle elavad, oli meie küsimus. Uurisime hobusekasvatajalt. Eeslid on tugevamad kui hobused. Neid ei pea üldse lauta kinni panema, nad võivad vabalt talv läbi varjuall olla, ka lambad. Väga külma ilmaga võib talle jope selga panna. Seega, muretsesime üle, nad ei vaja sooja lauta. Neile meeldibki karge ja puhas õhk.
Ostsime eeslile sadula ja mingid tänapäevased asjad millega saame nüüd reega lumes sõita. Jõuluõhtu lumesõit saab tore olema. Kui lund jätkub. Vahva!
