Teine korrus

Kui maja ostsime, ei olnud sel teist korrust. Oli trepp üles, viilkatus, külgedel ega katusematerjali all ei olnud soojustust. Maja väljast soojustades tegime kohe ka kõik tegevused, et teine korrus saaks välja ehitatud. Soojustasime nii küljed kui katuse. Panime aknad. Ehitasime põranda.

Imelik süsteem oli sel katusealusel. Katusekonstruktsiooni hoidsid üleval mõlemal pool 12 latti. Kui oleksime kõrvalseinad siledaks ja kinni ehitanud, oleks jäänud väga vähe põrandapinda. Seepärast otsustasime vahedesse ehitada augud kuhu lähevad kastid asjade jaoks, et ei peaks tuppa kappe panema. Ehitajale see idee ei meeldinud, liialt palju tööd aga siiski tegi. Vandus ja tegi. Nii saime 10 auku kastideks.

Peale värvimist, põranda ladumist ja valgustuse paigaldamist võivad poisid sisse kolida.

Ilupärast paneme ka palgid ning liistude asemel kasutame köit.

armastus võidab

Armastus võidab alati.
Mõni aeg tagasi, enne lehekolletusi, oli võimalus võtta vastu väljakutse, milleks olin teinud ettevalmistusi pika aja jooksul. Nii umbes 20 a. järjepidevalt.
Otsustatud tehtud.
Tuli lahendada logistiline probleem. Kui varem istusime kõik koos pereautosse ja sõitsime ühte suunda, siis nüüdsest oli vaja hakata liikuma kahes erinevas suunas. Auto oli üks, teise auto ostmine jääb tulevikku.
Lahendasime transpordi selliselt, et ostsime võrri. Mina sõidan ühele poole 70 km, abikaasa sõidab võrriga 6 km rongijaama.

Kuni kõikide puulehtede langemiseni ja ka esimese lumeni toimis süsteem hästi. Võrr pidas vastu, riietus kandis vihma, tuult ja külma. Aegajalt oli vaja vaid võrri õlitada, ketti pingutada ja kütust lisada.
Vaatasin ühel õhtul videot mis kirjutuslaual arvutis avatuna oli - võrridest.
Seletas, kuidas kaitsta, millised varuosad igaks juhuks peavad varuks olema ja kuulasin hoiatusi, mida teha ei tohiks. Siis õpetas, kuidas võrr puhastada ja talveks nurka tõsta, sest ainult veidrik sõidaks talvel, tema ei tea kedagi, kes võrriga talvel sõidaks.
Vaatasin aknast garaazi poole kuidas abikaasa võrri eest hoolitses ja mõtlesin - kumb meist veidrik on?
Edasi toimis mõnda aega kõik samamoodi kuni üni ühel õhtul abikaasa helistas ja abi palus, võrr oli paksu lume all terve päeva, õhtuks aku hukas ja käima ei läinud. Sõitsin rongijaama vastu, toppisime võrri auto pakiruumi ja sõitsime koju. Vaikselt.
Õhtul, peale sooja teed ja villaseid sokke, küsis abikaasa, kas ma ikka tean kui palju ta mind armastab?
Muidugi tean.
Võrri panime garaazi kevadet ootama ja mina jätsin väljakutse sinnapaika.

Aia ikka parandasime!

Mäletate lugu kus kirjutasin - aed on ära vajanud - kuidas seda parandada selliselt, et ajalugu ikka säiliks?

Suvel võtsime aialt kõik lipid ära. Vahetasime välja lagunenud horisontaalid. Metsas oli nagunii vaja võsa maha võtta, nii sobisid ka omad kõverad haavad. Metallpostid värvisin punaseks. Hakkasime lippe tagasi panema, avastasime siis, et horisontaalkõverikud ei võimalda meile enam sirget aeda, pikkupidi vaadates. Lahendus tuli leiutada.

Panime vaheldumisi. Üks ühele poole, teine lipp teisele poole horisontaali. Järgisime vaid ülemist serva.

Meile sobib!

Pääsupesa

Pääsukesed tegid oma pesa meie vana maja palkide vahele. Eelmisel suvel koristasime aidaruumi ja ilmselt see pääsudele ei meeldinud. Ühel päeval avastasime, et pääsud olid oma pesa garaazi. Nüüd enam ust kinni panna ei saanud. Aidauksel on üleval selline ava, kust sisse välja lennata saab aga garaazil pole. See tõi omakorda olukorra, kus kanad said sisse välja käia kuidas soovisid ning oma jääke jätta, kuhu soovisid.

Ühel päeval haukus koer ukse ees. Läksime vaatama. Pääsud olid oma pesa väga kehvasti ehitanud, see oli alla kukkunud, maas olid pisikesed neli pojakest. Varianti polnud muud, kui pojakesed korvi tõsta ja naela otsa riputada. Lootsime, et ema neid ei hülga. Üks linnuke sai ikkagi viga ja hukkus.

Kolm kasvasid ilusti ja õppisid lendama.

Miks see mulle nii oluline on?

Jutt on kanadest.

Esiotsa võtsime kolm kana. Esimesel õhtul tegid kaks kana ühele tuupi. Nokkisid ta pead niikaua kuni see sai hukka. Jäid kahekesi. Sõbrustasid, hoiavad kokku.

Võtsime kuu hiljem juurde kuke. Seda aeti taga terve õhtu ja tõrjuti. Tema hoiabki nüüd omaette.

Uurisime natuke. Kanade maailm on selline, et uusi juurde ei taheta. Üsna julmad tüübid.

Otsustasime võtta siis kolm kana ja kuke koos, et need kaks sõbrannat ei domineeriks. Tõime eile koju. Vaatlesin, mis saab.

Kaks kana hoidsid omaette, tüli norima ei läinud. Nii kui riid tekkis, nii vahele astusin. Karjatasin kanamaailma õhtul viis tundi. Oli huvitav, õpetlik ja vajalik.


Küsite ehk, kas mul muud targemat teha pole?
Küsin ise ka, miks see mulle oluline on?

Mida kevad meile tõi ja mida võttis?

Kevadet ootasin aprillis, nagu ka varasematel aastatel. Märtsis pigem mitte, sest sellel ajal on maas alati olnud lumi. Ilmad on märtsis veel sama külmad kui jaanuaris.

Aprill tõi lume.
Õiget kevadet aprillis ei olnud. Hommikul tööle minnes, andsin perepoegadele töö, mis tuli ära teha õues. Poiss saadab 29.04.17 aknast tehtud pildi - tööd teha ei saa, lumi on maas...

Aprill tõi tuppa tomatitaimede lõhna.
Kevadkuud on etteistutuse aeg. Juba märtsis näpud sügelesid aga ikka ootasin. Aprilli algul panin kurgi- ja tomatiseemned, lilled, kapsad jm.

Täna on 8.mai ja kurgid, tomatid, kõrvitsad õitsevad aknalaual, maha istutada ei saa, öösel on külm.

Lillede ette istutamisega on nii, et mina täitsa pettusin. Lilleseemnete pakil on kirjas etteistutamise aeg - märts-aprill. Aprilli alguse seemnetesst on tänaseks sirgunud kuni 2cm pikkused taimekesed. Selliseid taimekesi ei saa maha istuta kindlasti ka kuu möödudes mitte, ka siis on nad taimekesed mitte lilled. Pettumus seisnes selles, et tegelikult peaks need istutama ette juba jaanuaris, et neist maikuuks midagi sirguks. Poes on sama taim kordades suurem, kindlasti ei pannud nad seemneid aprill alguses.  Õppimise koht!

Kevad andis kolm sünnipäeva.
Väikemees sai 7. Sünnipäevale tulid tema lasteaiasõbrad ning toimetasid meil lausa 3 päeva. Nädala möödudes sai perepoeg 19. Pidu ei tulnud, sest kõik sõbrad ja ka ta ise õppisid mateamaatika riigieksamiks. Nädala möödudes sain ise vanemaks. Pidulikku tuju sel päeval ei olnud, sest samal päeval matsime traagiliselt hukkunud onupoja.

Kevad tõi 20 eurot väiksema elektriarve.
Sügisest alates ja talv läbi oli me elektriarve 80 eurot kuus. Märts ja aprill aga 60 eurot. Imestasime, kuidas nii? Vett tarbime sama palju, põrandakütet me reguleerinud ei ole. Tuttavad ütlesid, et maapind on soojenenud ja seetõttu ei tööta põrandaküte sama intensiivselt. Kevad on maasse ikka jõudnud!

Kevad andis meile lisatööd - sanitaarremondi.
Alles sügisel paigaldasime vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ja panime uued torud. Poole aasta möödudes ütlesid üles nii kraani kui dušši süsteemid. Uurisime, vee surve torustikus olevat õige. Paigaldatud õigesti. Tuli välja, et segistite komplekt on nõrk. Tahtsime omanäolist ja nüüd vaevleme sellega. Tootja saatis meile uued tihendid. Vahetasime need, aga fakt, et neli tihendit järgemööda ühest kohast murduvad ja purskavad vett - on jama.

Kevad võttis näpu!
Mai algul kutsusime külla ja talgute korras appi paar sõpra.
Ühe sõbra seetõttu, et ta on elektrik. Kui meile pandi kanalisatsiooni, siis kaevas kopp kogemata läbi maas sees oleva elektrikaabli. Garaaži elekter seepeale ei jõudnudki. Nüüd otsustasime kaevata uue kraavi ja panna uue kaabli. Elekter saabuski. Elektrit oli aga vaja selleks, et pikad puud suure saega juppideks saagida. Tõime sae välja, et siis katsetamegi.
Teine sõber, kes niisama elektrikuga kaasa tuli, ütles, et las ma näitan, kuidas saag ka elektrita töötab. Tõmbas rihmast ja sekundiga oli keskmine sõrm otsast läinud. Mees tõstab rahulikult käe üles ja ütleb: "viige mind nüüd haiglasse"! Leidsime sõrmejupi ja helistasime kiirabisse. Kehra kiirabi vastu ei võtnud, sest kaks inimest olid äsja kuskilt alla kukkunud. Sõitsime Tallinnasse. Maardu juures sõitis kiirabi vastu, mees võeti üle. Selleks ajaks oli tal šokk üle ja valu üle mõistuse. Kolme tunni pärast oli näpp tagasi õmmeldud ja mees hoovis tagasi.

Aiapavljon lendas minema

Maikuus toimuva hoovikontserdi peo ettevalmistused algasid juba märtsis. Külalistele, aga ka heitlikule ilmale ning varjualusele mõeldes ostsin suure peotelgi. Et heitlik ilm ei segaks ja oleks mõnus ka suvel sääskede eest varjule pugeda.

Aiapaviljoni püstitasime nädalavahetusel ja selle kokku panemine võttis ligi kolm tundi.
Tootja andmed
Suur akendega 26 m² aiapaviljon - nagu elutuba!
# metallist konstruktsiooniga
# paviljonil akendega seinad
# mõõdud 600 x 440 cm
# kõrgus 3,5 m
# kattematerjal: 110 gr/m2 pvc-ga kaetud polüester.

Telk sai väljas olla kolm päeva. Telgi uksed hoidsime kinni, et tuul sees ei keerutaks. Kolmapäeva pealelõunat tõmbas tuul takjaribad ukse kõrvalt lahti ja tuul tõstis paviljoni maast üles - viis üle aia.

Kusjuures, meil oli kõik õigesti kinnitatud. Maa sisse jäid vaiadega alused, torud aga, aluste seest, lendasid minema. Nagu näha, kaks vaia jäid maasse.

Paviljon oli jalad püsti puude vahel, konstruktsioonid kõverad ja katki.

Murdunud või painutatud on ligi pooled metallkonstruktsioonid.

Miks nii juhtus?
Juba kokku pannes arutasime, on ikka tootja, leidis, kust kokku hoida...

... takjaribad, mis peaksid ümber posti hoidma kogu katust ja ka seinu, nende kinnitus oli maksimum 1 cm ulatuses kinnitatav. Pooltel isegi vähem. Kuidas saab cm takjariba, meetrise vahe tagant, hoida koos ülisuurt 3,5 m telki? Tuul kiskus takjaribad lahti, mitte ainult, ka õmblustest lahti ja viis telgi minema. Põhjus-tagajärg väga lihtne!

Kusjuures, Eestis on tuulised ilmad, see pole kellelegi uudis. Polnud ühtegi juhendit kaasas, mis ütleks, hoidke uksed kinni või vastupidi, hoidke uksed lahti. Katus on 3,5 m kõrge. Ei ole loogiline panna telk üles nädalavahetuseks ja siis näiteks tuule tõustes maha võtta. Ülespanek võtab aega mitu tundi.

Ei, maikuu pidu ära ei jää! Küll me midagi välja mõtleme
Pöördume müüja poole, vaatame, mis edasi saab!

Tegime päringu Hansapostile.

Vastuseks saime üsna lakoonilise ja üleoleva kirja: ostajad on täna teadlikumad oma vara hoidmisel; et tark oleks olnud, kui vaiu oleks rohkem maasse lisanud. Lõpetasid, et nemad ilmastikust tingitud kahjusid ei hüvita.

Vastuseks saatsin: et, esiteks ei saanud me vaiu lisada, sest konstruktsioonil oli kaks auku, kuhu vaiad panna. Teiseks jäid konstruktsioonid maasse, katus lendas minema. Ehk lisatugedest poleks abi olnud.
Kolmandaks on müüjal kohustus poole aasta jooksul pretensioonid vastu võtta ja tootjale esitada (seda ütles meile Tarbijakaitse). Tarbijakaitse kaitseb ostjat ehk mind, kui ma oleksin ostnud selle eraisikuna. Tarbijakaitse telefonivastus meile oli, et hansapost peab kauba meilt tagasi võtma ja tootjale saatma ekspertiisi. Kuna aga ostsin aiapaviljoni MTÜ nimel ja heaks, siis Tarbijakaitse meid ei kaitse. Meil tuleks kohtusse pöörduda. Milleks? Et 300 eurot tagasi saada, tuleb palgata advokaat. ... .

Ostjad on täna teadlikumad oma vara hoidmsiel - mis lause see on? Millised ostjad ja millest teadlikumad?

Vastust meile Hansapostilt pole ja ei tule ka ilmselt. Kaasabi ja mõistmist samuti mitte. Kaup24 seevastu, peale ostu, tunneb huvi, kas kauba kättesaamise ja kauba endaga on kõik OK? Umbes selliselt peaks ostjaga suhtlema.

Teadke, Parimate pakkumiste kaubamaja - Hansapost Teid ei aita!

Esimene hoovikontsert. Eesti 100 - 100 pakku! 20.mail

Mina tahaksin tulla sellisele üritusele...!

Seepärast otsustasin kokku panna vahva päevakava ja pakkuda seda ka teistele.
Meie hoov pakub sileda muruplatsi näol võimalust murul tantsimiseks. Tantsuetendus peab seega toimuma. Aidaruum on oma olemuselt nii õppeklass, kodukohvik kui peoruum.

Üritustesarja Eesti 100 raames toimuvad üle Eesti erinevad ettevõtmised ja need seostatakse arvuga sada. Kes istutab 100 tamme, kes valmistab 100 pesakasti, kes luuletab 100 luuletust. Jagatakse viljateri ja kingitakse kiikesid. Nii seome ka meie oma ürituse numbriga 100-lõhume 100 puupakku. Käesoleval aastal tähistab meie koduvald 25. aasapäeva. Ka selle numbri seome oma päevakavas.

Kuidas?

Tervituseks ei paku me napsu vaid paku. Vaheauhinnad on Olerexilt (iga 25 paku lõhkujale).

Peaauhinnaks on kinkekaart ja reis neljale Rootsi.

Kes on oodatud?

Kutsume külla: sõbrad, tuttavad, külarahva, projektidega seotud, valla ja kodukandi toredad inimesed, töökaaslasedki sekka. Pakume jõuduandvat juurikasuppi.

Kavas on töötoad: ilus naine; magus naine, tegus mees.


Auhinnad ORIFLAME, RED ALERT ja TALLINK














Hoovikontserdile saab tulla koos lastega. Lapsed mängivad õuealal ja tegelevad loomadega. Saavad voolida ja joonistada.

Hoovikontserdi avab rahvatantsuansambel TUISULINE,

Järgneb simman
Kasutada on vene saun, pakun koduõlut, avatud on kodukohvik...

Rahvatants on vahva tants, paneb naeratama. Sest rahvatantsijad tantsides naeratavad, eriti, kui tegemist on uhke Tuljakuga.

Juhendaja on kohusetundlik ja muhe - aitäh Monika.

Ilm oli ilus ja lõhutud sai 127 pakku. Käe tegid valgeks ka tantsumehed. Auhinnad said: Paul, Valdo, Liisa ja Ivo. Ivo lõhkumistehnika teenis ära ka eriauhinna - nüüd saab Ivo oma nutitelefoni laadida spetsiaalse otsikuga ka autos. Iga 25. paku lõhkuja sai sooja Olerex teki.

Lapsed aitasid mind

Munadepüha nädalavahetusel, ülestõusmispüha nädalavahetusel, kevadühadel või mis iganes nimega pühade ajal kaotasime kokku 4 lammast. Sellise üleelamise kirja panemisel pole oluline kevadiste pühade nimetus vaid fakt - kaotus.

Miks?
Nad olid kolmekesi otsustanud üheaegselt poegida. Esimese poegija lamba tallekeste saatusest andsin teada postituses - õnn ja õnnetus.
Teine poegija utt hukkus ise, poegides kell 1 öösel. Viskas end maha päeval ja mitte kuidagi tema sünnitegevus edasi ei liikunud. Kajuks pole meil keisrilõike tegemise võimalust. Õpetuse järgi talitsesin, panin käe sisse, ees oli aga sein. Mitte midagi ei toimunud ema tegevuses ja ta hukkus, koos poegadega. Pole teada ega aitaks mind teadmine, olid need lapsukesed risti või põiki. Oli ema endaga kõik korras vm. Looma tagasi ei saa.
Kolmas utt poegis raskesti, esimene tuli tagumik ees ja aitasin. Teine tuli ise aga oli niiiii nõrguke. Nagu sült. Jalgu alla ei võtnud, sööma ei hakanud. Toitsime terve öö kunstpiimaga, hommikuks ikka kosus aga päeva üle ei elanud.

Selline tragöödia. Olin tööl kui zombi. Kurvastasin ja nutsin õhtu läbi.

Arutasime poistega: äkki oli me söök vale, äkki pidamistingimused kehvad. Kutsusime tegelikult nädal varem igaks juhuks loomaarsti, et ta vaataks me uted üle. Mure oli ka - üks utt (neljas) kuidagi ei kasva. Veterinaar käis kohapeal ja ütles, et toit ja kodu on OK.

Samas, kui valged maalambad toovad korraga ühe talle, siis meie tõug, kes on tõule omaselt koguselt poole väiksemad, toovad ilmale talled kahekaupa. Risk ongi suurem.

Helistasime lammaste katusorganisatsioonile, arutasime nendega, mis võis juhtuda? Variante olevat mitmeid. Kas meile müüdi elujõulised loomad või ristandid? Seda me ei tea. Võibolla taheti karja puhastada, müüdi ebaolulised loomad. Me ei osanud ise valida. Kuidas neid toideti enne? Me ei tea seda. Kui meie kasutame küla loomapidaja heina, mida ta isegi kasutab, siis võibolla andsid eelmised omanikud midagi lisaks või hoopis teistmoodi. Lisaks on olemas algaja ebaõnn. Suurtes karjades on oma veterinaar ja tema vastutab. Väikestel karjadel ja pidajatel tuleb oma jõududega hakkama saada. Teadmiseks tuli võtta: kui iga hing on oluline, siis tööl käia ei saa. Tuleb koju jääda. Isegi kui mulle iga hing on oluline, siis töölt koju jääda me ei saa. Nii tulebki kaotustega leppida.

Uurisime kättesaadavat kirjandust. Hukkumisi on olnud ka teistel. Üks tõi välja, et isegi 30-40% kadu on normaalne. Lugesime postitusi ja arvamusi. Lohutust saime, me pole ainukesed. Aga silma jäi kaasmaalaste ilkumine teise õnnetuse üle. Näiteks mõnitati pidajaid ja ka loomi. Arusaadav - sõnavabadus. Aga kutsuge end ja oma mõtteid korrale! Leidke empaatiajoon, kas ilkumine aitab kuidagi?

Sellepärast võibolla polegi mu blogil võimalust kaasa rääkimiseks. Muide, talun kriitikat päris hästi. Kahjuks on hakanud silma, et mitte kõikide arvajate kriitika oleks konstruktiivne. Aga see pole selle postituse mõte.

Igaljuhul püüdsid lapsed mu mõtteviisi suunata, küsides: "Mäletad kui ükskord ammu me koera juures käis naabri koer ja sündisid kutsikad, meile teadmatagi? Mida me siis tegime? Kas siis oli sama tunne?"
"Ei olnud."
"Miks?"
 ...

Õnn ja õnnetus

Meie pere loomad said omale uued sõbrad. Nimelt, 31.märtsil liitusid lammaste, koera ja eesliga ema- ja isajänku ning kolm kana. Esialgu jäävad jänkud elama loomade juurde, kuni suve lõpuks valmib nende päriskodu. Linnukestega oli plaan, et siblivad niisama aias silmailuks ringi ja kingivad meile aegajal mõne muna. Aga ...

https://www.agri.ee/et/uudised-pressiinfo/linnugripp

Linnugripi tõttu ei saa me linnukesed niisama ringi siblida. Meie plaan - vabapidamsiel kanad - kukkus läbi. Ka nemad jäävad nüüd jänkude juurde. Õnnelikuks püüame nende elu ikka sättida, et saada õnnelikuks tegevaid mune. Munele peaks hakkama nad juunis.

Kahjuks ei leidnud ma infot, kui kaua see piirang kestab. Arvatavasti, kuni kõik linnukesed soojalt maalt päral on, aga millal?

Tibukesed on Sussexi tõugu
Jänkuema on Kalifornia ja Tšehhi albiino segu.
Jänkuisa on Prantsuse Pässi ja Kalifornia segu.

Aprillis läbisin koolituse, kuidas loomad kooli sotsiaaltöös abiks saavad olla ja meie jänkupoiss rõõmustas nii lasteaia- kui kooliõpilasi. Pealinna lapsed näevad loomi maal vanaema juures ja loomaaias. Mõni laps näeb ehk esimest korda.

Meie kõikidel loomadel on nimed. Uustulnukatel veel ei ole. Seepärast küsisime laste käest, mis võiks olla meie jänkupoisi nimeks?

Päeva lõpuks pakuti Sass,Krissu, Missu,Joosu,Mikk, Täpi, Kriisu, Täpi, Pätti. Otsustame mõne aja pärast, kui oleme kogunud nimesid ka jänkupreili jaoks.

Rõõm ja kurbus käivad aga käsikäes.

Meie lambake poegis aprilli algul, esimest korda ja tõi ilmale kaks musta lambakest. Sündmus toimus ajal mil kodus oli keskmine poeg. Sünnitusabi ja järelevalvet teostaski tema. Kõik toimus loomulikult ja hästi. Tallekesed tõusid jalule ja ukerdasid ema ümber. Öösel käisin vaatamas, kõik oli korras. Vastu hommikut läksin vaatama ...

Üks talleke oli ukerdanud end veeämbrisse ja ilmselt ei saanud sealt enam välja, oli hommikuks hukkunud.
Nuta või silmad peast välja...
Nii loll õnnetus...
Pidi see veenõu seal olema...

Kutsusime veterinaari emalamamst üle vaatama, kas ikka kõik on hästi? Olevat küll aga emal ei ole piima. Ostsin 10kg tallepiima segu. Lutsutas pudelist ja justkui paistis korras. Teisel hommikul leidsime, et ema ei võtnud oma tallekest omaks.

Uurisime spetsialistidelt, kuidas nii. On jah, nii. Esmaspoegijad emad ei saa mõnikord üldse aru, mis asjad need tema seest välja tulid. Emad peab isegi kinni siduma, et nad talledele viga ei teeks. Nii nüüd teemegi kui on näha, et tallesid eemale tõukab.

Selle loo avaldamine oli raske. Kuidagi ei tahtnud kurbust jagada. Aga kõik ei ole lilleline, ka sellega tuleb leppida ja sellest õppida. Loo avaldamsiele aitas kaasa eilne sündmus.

Eile rõõmustas meid teine lambake. Ka temal sündis kaks tallekest - süsimust ja lumivalge. Nii armsad.

Täna öösel me ei maga ehk tamm, kask ja mänd ...

Jaanuarist saati ootasime oma köögimööblit. Jõgevamaal on väärt käsitöölised. Käsitöö valmis nüüd, meie köök on saanud lõplikku ilme. Kui uksed on ees, siis nüüd on puudu ilusatest topsikutest riiulile.

Kui maja ostes oli köök - mitte midagi, siis nüüd on meil töökorras kogu süsteem ja talule kohaselt ka puidune. Põrand tamm, töölauad kask ja servamata mööbel mänd.
Ootus kappide ja uste järele oli nii suur, et terve öö paigaldasin lusikaid, taldrikuid ja topsikuid.

Jube uhke värk - käsitöö igat pidi. Iga laud kõrvalseisjaga arvestavalt kumer.
Leidsin hoovist vanad sepishinged. Kõverad ja roostes. Soovisime mööblit ilmestada sepishingedega. Pildistasin ja saatsin need Veskiseppadele. Tublid mehed, tegid 6 paari originaali järgi.

Kogun tasse, erinevatelt maadelt. Need on saanud omale koha - tassipuul. Hetkel ripub 30 tassi, ligikaudu samapalju ootab oma puud.

Küsisin, kui palju tellitakse puidust mööblit? Vastuseks sain, üliharva. Tavaliselt saepuruplaadist ja melamiidist. Talutüüpi pigem harva. Süsteemid on aga kaasaegsed. Konstruktsioonid liiguvad ise kinni ja sahtlid siinidel.



Aitäh Taimar!

Õppekäigud ja programmid

Registreerisime talus MTÜ. Tahame ajalugu hoida ja tutvustada. Jagada kogemusi ja pakkuda kogemuste vahetamiseks teistmoodi võimalust.


Talu kaks õppeklassi valmivad täies ülatuses mai keskpaigaks. Need on siis sisustatud ning pakuvad koolide õpilastele õuesõppe programme - uurimusõpet loodusainetes ja erinevaid hariduslikke tunde. Samuti hakkame pakkuma nädalalõpu veetmist linnalapsele ja suvel projektilaagreid, koos keeleõppe ja erinevate töötubadega. Täiskasvanutele pakume samuti koolitusi ning meelelahutuseks kodukohvikut koos hoovikontserdite sarjaga. 

- Õppekäik on õppekavaga seotud ühe koolipäeva piires toimuv üritus. 

- Uurimuslik õpe on meetod, millega saab muuta loodusteaduste õppimist ja õpetamist koolis senisest sarnasemaks sellega, kuidas teevad oma tööd loodusteadlased või kuidas päriselus õpitu rakendub. 

- Haridusprogrammid on üles ehitatud kindlale teemale, näiteks: marjad, taimed, seened vm. Programmi jooksul läbitakse rajal kontrollpunktid, kus osalejaid ootavad ees erinevad ülesanded koos n: marjade tundma õppimisega. Ülesannete lahendamiseks kasutatakse asukohamäärajaga ja internetiühendusega tahvelarvutit (nutitelefoni). Vastuseid ülesannetele aitavad leida erinevaid tarkvaralahendused. 

Haridusprogramme on nii nutiseadmetega kui ilma. 
Pakume kümme erinevat programmi. 
Loomulikult pakume jõuduandvat juurikasuppi jm.

Esimene hoovikontsert saab toimuma maikuus. Registreerimist veel ei toimu.

Vesi kaevust ...

... kadus sel talvel kaks korda. Jaanuaris ja märtsi alguses.
Esiotsa arvasime, et oleme ühed igavesed veelaristajad. Kahtlustasime, et maapind on jääs, ei lase vett läbi.

Tellisime eksperdid vaatama.

- see olevat üle Eesti nii, et põhjavesi tasapisi kaob.
- meie kandis hakkas põhjavesi kaduma umbes viis aastat tagasi.
- meie kandis puurkaevuks ilmselt luba ei anta.
- kaevu võiks puhastada, panna mingisugused torud sisse, et vesiliiv tagasi ei vajuks.

Selgitasime, et meil on jah vesiliiv.

Tellisime meistri kaevu puhastama. Kaevu põhjast paistis küll puhas liiv aga välja kaevates tuli puhas savi. Savi aga ei lase vett nii kergesti läbi. Põhi sai siiski madalamaks. Nüüd tuli veepump ligi pool meetrit allapoole kinnitada. Kraanist tuli savist vett pea nädal aega.

Joogiveeks kasutasime vahtrapuust tilkuvat mahla.

Peale munade keetmist tuli need lumehange jahtuma tõsta.

Kõik filtrid olid mustad, need tuli ümber vahetada.

Mis lugu selle põhjavee kadumisega on, see jutt jäi kummitama. Sellele tahtsin vastust küll. Pöördusin meie koolis füüsika õpetaja poole, kes seda teemat süvitsi uurinud on. Põhjavee kadumist ta ei kinnitanud. Vee kadumist kaevust seletas ilmastiku ja aastaajaga. Isegi nii võib olla, et 10 m edasi on hoopis teine veetase.

Veel soovitas ta uurida ekspertide professionaalsust, sest ta on kuulnud, et on sellised eksperdid, kes rikuvad kaevus vee.

Uursin. Õnneks, meie kaevu puhastanud firma taust oli pretensioonideta.

Puud olid, enam pole!

Pärna talu ei ole nime saanud selle järgi, et võimsad pärnad meie hoovis kasvavad! Meie Pärna talu on nime saanud sellest, et aastal 1886 eraldati Kustav Pärn nimelisele mehele tsaaririigi poolt jupp maad.

Kui vanad on need pärnad? Kes need istutas ja miks?
Arvan, et me ei saa neile küsimustele vastust.
Mina ei oska ringe puudelt lugeda.
Need pärnad on aga vaja maha võtta. Sest kõrged oksad on kasvanud viltu garaaži katusele; sest aegajalt kukub tuulega alla päris suuri kuivanud oksajuppe; sest sügisel korjasin 30 suurt kotti lehti ja põletasin neid pea terve päeva; sest nad varjavad suvel liiga vara õhtuse päikese. Juba kl 17 on päike loojas; sest nad joovad ära oma võimsate juurtega meie joogivee! (see on küll rumal oletus, aga olgu!)










Igaljuhul tegime hanke eelmise aasta aprilli kuus, et leiduks puude maha võtja. Oma jõududega maha võtta ei õnnestu, selle otsustasime kohe ära! Ei kujuta ette, et istun oksal, mida saen. Või, mis saab siis, kui need kukuvad katusele. Leidus ettevõtja, kes poole tuhande euroga oli nõus need jupi kaupa maha võtma.

'


Lippaia võtsime enne ilusti maha, et see viga ei saaks.


Suvel me seda tööd ette võtta ei tahtnud, maja ümber käisid ehitustööd. Sügisel olid majs sisetööd. Talvel polnud meil raha. Vastu kevadet ootasime nädala, käisid ka vaatamas, lubasid kolmapäeval tulla ja kadusid. Ei vasta kõnedele. Ei saa aru! Kui nad otsustasid ümber, siis võiks ikka teatada.

Muud üle ei jäänud kui uus hange teha. Leidus ettevõtja kes alla poole tuhandega töö ette võttis. Paari päeva möödudes olid mehed hoovis, eile. Nelja tunniga võeti maha garaaži ees olevad, kahe tunniga kolm hiiglaslikku aiaäärset puud.

Uskumatud mehed, uskumatu töö ja uskumatu tehnika, millega see töö tehti. Kraadise nurgaga mõõdeti välja, kuhu see kukub. Ja kukkus täpselt. Sellise hooga, et maa vappus. Mees saagis ühe käega suurt oksa ja teisega hoidis sellest kinni, selleks peab ikka väga tugev olema. Ülemised ladvad seoti omavahel kokku. Kui saeti latva ja see langes, siis jäi see tüve külge rippuma.


Kõik jäi terveks!






Tublid mehed.

Nüüd jätkub meil tööd saagimiseks paariks kuuks ja puid kuueks talveks, ütlesid nad. Kuid lubasid appi tulla, tüvesid saagima. Meie saag saeb vaid oksi. Profisaage meil osta pole mõtet, soovitasid.
Suur tänu Priit!!

9A kl panus õuesõppele

Olen koolis 9A kl klassijuhataja. Õpilased teavad, et elan maal. Nad avaldasid soovi tulla külla. Miks mitte! Kuidas?

Reede õhtul liinibussiga, kell 18:11 on nad kohal. Tipa-tapa jalgsimatk ja TERE TULEMAST!

Õhtul läheb pimedaks peale kl 18:00, seega õues tegemised samal õhtul välistame. Küll aga saavad nad ise omale järgmiseks hommikuks tonni pannkooke valmistada. Pakun kehakinnituseks õhtul juurikasuppi. Veel viin läbi viktoriini, oma blogi kohta - KAHOOT! Pakun diskot!
Kõikide õpilaste jaoks on ühiselt kasutada 1 tuba. Pole hullu midagi! Paigutan osad madratsitele, magamiskottidesse.
Hommikusöögi järgselt on kavas kamandada nad kõik tööle.
Nimelt.
Metsas on loomade söögimaja. See on heina täis. Loomad seal söömas ei käi, sest meie maja on liiga lähedal. Üheskoos tassime heina söögimajast välja ja põletame. Majja tuleb aga õuesõppeklass - tunne metsloomi ja hoia loodust! Selline on minu plaan.

Küsisin õpilastelt, kuidas plaan kõlab? Vastasid OK!
Küsisin, mida Te ise teha tahaksite?
Vastasid: kas lõket saame teha?
Muidugi!

ohhooo!

Kuidas tegelikult läks?

Kohale jõudsid noored isesisvalt, viperusteta.

Õhtusöögiks olid friikad vinkudega.
Pannokkogid pidid palju paremad saama, kui need teha hommikul, seepärast mängisid nad igasugu kaasa võetud lauamänge, arutasid klassi asju, kuulasid meie pere lugu, viisid läbi viktoriine.
Disko peale teatasid nad, et nad on teisest põlvkonnast, nad ei tea, misasja me pakume. Ühesõnaga - disko jäi ära.

Voodite ette, taha ja vahele paigutasime magamiskohad. Keegi ilma ei jäänud. Veits kõva vast oli aga hommikul keegi ei kurtnud.

Hommikul valmisid pannkoogid kahel pannil, maitsvad.
Õues töötamiseks olid mõnel lapsel kaasas isegi omad kummikud. Jagasidn välja tööriided ja kindad. Metsamaja korrastamiseks ja heina põletamiseks kulus kaks tundi.

Õues kulus aeg eesliga ratsutamiseks ja täpsuslaskmiseks.

Peale boršisuppi jäi aega ka igasugu lauamängudeks.
Kl 19:17 väljus rong. Õhtul uurisin, kas kõik jõudsid turvaliselt koju? Tundus, et jah.
Aitäh noortele, kes meie nädalavahetuse noortepäraseks tegid. Meil on toredad noored!