Mida ma sel suvel juurde õppisin ja millest aru sain?

• Inimvõimekusel on piirid.

Ma pole robot. Aga vist arvasin, et olen. Nii raskeid ämbreid ja sellises koguses käeotsas tassida ei tohi. Oleks keegi mulle seda öelnud, et mu käed niivõrd viga saavad, ... kas ma oleksin ka kuulanud, on iseasi ... , oleks ma teadnud! Aga ma õppisin vasaku käega saagima!

• Olen jonni täis eestlane.

Katkend romaanist "Ära ütle ei!" Sedasama tsitaati kasutasin esimeste lugude ajal, kui abikaasa loobumas oli, kui mina oma jonniga alla ei andnud.

„Mina vaenekene teiste eest kõnelda ei saa!“ Hille lõi uhkusest ja jonnist selja sirgu. „Mina olen omal nahal päev pääva järjel tundnud, kuidas ma omal jalal pidevalt edasi sammun. Saanud seda teada, kui suur on minu jaks? Saanud parasjagu riskida. Nüüd saan edasi vaadata, mis sellest omal käel tegemisest heal õnnel välja tule. Vot seda teadmist olen mina oma kodumaal ja senisest elult saanud!“

Olen selle tsitaadi kirja pannud ligi kaks aastat tagasi ja täna ütleb see mulle midagi olulist. Jonn ei ole meelsus ega tuju. Jonn ei ole jonnakus millegi taotlemiseks. Jonn on kindlameelsus. Ka uhkus. Ja sirgeseljalisus (mida ma muide inimestes vast kõige enam hindan).
Olen oma jonni ajades päev päeva järel sammunud, 10 000 sammu päevas ja aina edasi tegutsenud. Hoolimata oma või teiste tujust, ilmast, väsimusest või teiste ütlemistest. Olen parasjagu riskinud, ohtu seadnud nii oma kui laste tervise. Näiteks kaotanud küüne. Ei, mitte üks vaid kaks korda ühel sõrmel ja siis kui eelmine polnud jõudnud veel pealegi kasvada. See oli lihtsalt nii valus, et vesi voolas silmist ning nuukseid kuulis ilmselt ka naaber. Laps kukkus redelilt mis oli halvasti kinnitatud. Ning teades, et herilaseallergia on ühel pojal, teisel mitte ja kolmanda kohta puudus info kuid herilane nõelas päeva jooksul teda kaks korda. Ja mul jätkub jonni kaeda, mida või kuhu see mind viib. Olen tänulik maale, et see on mind õpetanud olema kannatlik ja lepitav, kasvatanud iseloomu ja pakkunud sedavõrd palju tööd mida on olnud väga huvitav teha.
Arengukoht on olla tugev kui tamm ja painguv kui paju. Jonnakuse kohta vist öeldi - nagu eesel!

• Ilm ei sega töö tegemist.

See on loodus mitte katastroof. Vihm võib parasjagu mulle meeldida või mitte, segada tööd teha ei saa aga kuidagi. On jah jama, kui kraevahelt sisse tilgub ja selga mööda püksi voolab aga teate kui mõnus on peale leiliruumi vihma käes seista ... 

Tean, et ei pea vihma sabistades varju jooksma või vihmavarju otsima. Vihmavarju on meil vaja siis, kui vetsu tahad minna ...
Teisisõnu, sul peavad olema tööriided, mis sobivad vastavalt ilmale. Minul ei ole aga vaja oleks.

• Arvamused jagunevad pooleks.

Meil käisid suvel maal külalised. Erinevad inimesed, erinevas vanuses ja eas. Kodumaalt, Moskvast, Londonist. Lausel - siin on palju tööd - on mitu tähendust.

Näiteks, Issand kui palju siin on tööd, meenutab inimesele seda aega tema elust mis tal endal tuli teha, ilmselt vastu tahtmist või pika eluaja jooksul, teades, mis töö see on.

Näiteks, siin on nii palju tööd, tähendas seda, et siin on võimalusi teha kõik omamoodi. Inimene nägi seda, et ka ehitusjärgus ja lahtikaevatud vundamendiga oli siin ilus, mis siis veel siis, kui kõik valmis saab.

Mulle meeldivad mõlemad arvamused. Olen uhke, et minu lapsepõlvekogemus maal tegutsemisel ei muutnud maaelu mulle vastumeelseks vaid vastupidi, ma poleks täna maal kui ma poleks saanud lapsepõlvest maaelu kogemust, see on mind pigem siia toonud kui Lasnamäe mugavustesse jätnud. 

"Oh, vahetasid mugava elu ja Lasnamäe mugava korteri Selle vastu!"

• Kõik ei ole nii nagu tahan, ootan, eeldan.

Kõik on nii nagu peab olema. Iseend tuleb kohandada. Pea igal sammul.
Tahan, et nõud peseks nõudepesumasin, nagu see on olnud minu elus viimased 20 a. Aga ei saa, veel. See nõuab minult suurimat kannatlikkust, sest seda ei meeldi mulle teha üle kõige. Ometi tuleb seda teha. Mitu päeva kogunevad nõud nurgataha, trepiservale ja sauna seina äärde aga ükskord ikka tuleb see töö ette võtta.

Ei saa eeldada, et vahetades elukohta elurütm samaks jääb. Juba praegu annab poe läheduse puudumine endast tunda. Pole kõike, mida tahaks. Moosisai on meie peres jälle moodi tulnud!

Ma pole tänaseni veel kogu rütmi püüdnud, pole veel iga asjaga arvestanud. Varsti on kool ukse-ees. Kui enne oli kool ja lasteaed viieminutilise jalutustee kaugusel, siis see mugavus kaob jah. Kuidas hakkab me liikumine ja argielu välja nägema, ei tea. Aga tuleb kohaneda ja olla selleks valmis. Pere teismelised pole veel valmis, ilmselt tuleb hulgaliselt kriitikat mille korraldamisega tuleb mul ka tegeleda. Kelle ülesandeks jäävad puud ja kellele teehooldus, tuleb ka otsustada. 

• Vaid linnameheks olemisest maal ellujäämiseks ei piisa. 

Kui sul pole maal toimetamise kogemust, on vähetõenäoline, et maal hoovi sisse sõites ellu jääd. Ei piisa lõkke tegemise oskusest, ei piisa ka tööriistade omamisest kui sa neid kasutada ei oska. Ellu tuleb jääda kohe, aega õppimiseks on vähe. Teooriat saab Youtube ´st juurde aga oskused tuleb rakendada kohe. Selleks on hea kui kõrval on juhendaja-tugiisik. Muidu läheb "sada" aastat enne kui asjadele pihta saad. Mina ei viitsiks nii kaua oodata.

• Osta omale normaalsed tööriistad.

Normaalsed tähendab head. Mitte need, mis alt veavad. Need ei pruugi olla kallimad. Kui on, siis osta kallimad, vähemasti austad oma närve. Ka neil on hind. Minul ei ole selliseid tööriistu aga tahaks. ON garaazi täis tööriistu aga elementaarseid kruvisid ei ole :-(

• Söö korralikult.

Söö ka vitamiine. Mitte neid, mis targutajatele mõeldud vaid neid, mis tööinimestele tehtud, neile, kes labidaga tööd teevad, mitte suuga. Seda aimasin ja vahetasin suveks vitamiinid ümber. Sööma peab, muidu kaotad 10 kilo. Mul vedas, et oli mida kaotada aga kui oleksin kõhnake olnud, siis oleksin praegu kehvas seisus.

Ja suvi pole veel lõppenud ...