töötamisest ja töötajatest ehk servamata laud

Peale maja ostmist kuulutasin hankekeskkonnas välja konkursi: kes meie maja üles ehitaks, et me külamale talvele julgelt vastu saaks minna.
Tingimusi ehitajale oli mitmeid. Aeg, materjal, raha ...
Mulle oli oluline ka see inimene või meeskond, kes mu hoovis tööd tegema hakkab. Sest mulle tundus, et ehitajad jätavad endast alati maha midagi. Midagi, mis silmaga pole nähtav, küll aga tuntav kui hoovi sisse astuda.
Hankekeskkonnas ei saanud aga vahetada nime ega jagada muid kontakte. Üks osav pakkuja otsis meie objekti üles pildi järgi ja tuli kohale. Nii saime ühe pakkujaga tuttavaks. Teine pakkuja otsis me maja üles pildi teinud kinnisvarabüroo kaudu ja tuli kohale. Nii saime tuttavaks. Hanke võitis aga pakkuja kellega kohtusin alles hoovis, peale hanke võitja välja kuulutamist, kokkulepet sõlmides. See oli imelik tunne - pidin kohe ära tundma, kas inimesed on õiged. Ja kui pole, kas siis saan loobuda, öeldes, nägu ei meeldinud ... ?!
Vaist töötas täies mahus kogu see paar tundi, mil maja täpselt üle mõõdeti. Kogu aeg küsisin endalt, kas tundub õige?
Miks ma selline imelik olen ja selle üle pead vaevan, tahate teada? Sest olen ka enne ehitajaid tellinud. Mitte üks kord on sattunud mehed, kes sõna otseses mõttes tööd teha ei taha. On näha, et nad oleks teinud mida iganes, mitte seda, milleks nad palgati. On olnud läbi näha kuidas viidetakse meelega aega, et töö valmis ei saaks. Aetakse töö ajal mis iganes asju, et samal ajal veel mingi sissetulekuots alustada või lõpetada. Nii on kaevatud 6 m kanalisatsioonikraavi 2 nädalat. Parandatud arvutis viga ligi 10 tundi jne. Veel hullem mälestus oli ehitusepaarilistest, kes üldse üksteist ei sallinud ega omavahel koos tööd teha ei tahtnud. Vene mehed andsid üksteisele tööriistu edasi labaselt sõimeldes, abi ei palutud vaid pigem mõnitati. Arvate, et mingit vahet pole? On küll, muidu see kogemus mul meeles ei püsiks.
Seega, mis meid ees ootab, pidi selguma nn.kohe.
Tahate vastust?
Ma pole ammu nii head meeste omavahelist koostööd näinud! Usaldus, abivalmidus, täpne tööde järjekord, läbi mõeldud ja ette planeeritud ... kõik töötas.
Veel. Olen mittesuitsetaja. Kolm, neljaks nädalaks palgatud meest suitsetasid. Ma ei leidnud mitte ühtegi suitsukoni tervest hoovist. Mitte kusagilt, ka kivide vahelt mitte. Pole mõtet näiteid tuua, kuidas suitsetajad oma konisid enda omaks ei pea.
Veel, me jagasime meie elamist. Mehed elasid nädala sees majas, meie nädalalõpus. Mitte midagi ei vedelenud suvalises kohas! Vastupidi, saatsin poja nädala sees laudu värvima, muidu ei püsinud me kokku lepitud tööde graafikus, poja jättis teetassi koos üle loksunud teega köögilauale ja Margus küsis luba, kas võib talle märkuse teha? Ilmselt olin ise oma poegade eest alati kõik ära teinud, seetõttu oli see miinus mulle aga ilmselt oli see õppetund tema meheks kasvamise teel vajalik.

Aitäh Sulle Margus! Su meeskond on turvaline, Sa ise ka ja edu edasistel objektidel. Kõikidele teistele, kellele kodu tunne oluline on, kellel samasugune kiiks nagu minul on, kes tahavad ehitustöödeks mehi palgata, siis siin on kontaktid:
RP Puit OÜ
Margus Hüva
Servamata laudade paigaldamine/ehitustööd
Tel: +372 5678 9979
E-mail: margus@servamatalaud.ee



tubli töö!
aitäh, et meile sooja kodu ehitasite ning kodu tunde mälestuseks sõbralikuna hoidsite

veel, servamata lauast tuleb ka suurem osa meie siseviimistlusest ...
 

Mänguväljak.

Kõik mis maal toimub, on meie pesamunale huvitav. Huvi pakuvad kõik tööriistad ja ka muud asjad, mis kuurist leida võib ja millest ülevaadet meil endalgi veel pole.
"Emme, mis see on? Emme, kuhu see käib? Emme, kas sul seda on vaja?"
"Pane kohe tagasi, kust sa selle said!"
Nii ei saa, otsustasin. Lapsel peab olema oma tegevus, mis temale rõõmu pakub. Minul peab kindel tunne olema, et midagi ei juhtu.
Selleks on vaja liivakasti, mängumaja ja kiiku, otsustasin. Ringkäigul oma aida, kuuri ja garaaži ümber leidsin suure traktoriratta. Selle keskosa oli rohtu kasvanud ja maa sisse vajunud nii, et ring vaevu nähtav oli.
Sellest saab liivakast.
Vanem poeg sai ülesandeks ratas maast välja kaevata.
"See pole võimalik!" oli ta kindel.
Kuidagi ju ikka on, mõtlesin. Kaevata tuleb ratta alt läbi auk, et selle alt siis köis läbi tõmmata ning siis autoga välja tõmmata.
Nii lihtsasti ei toimunud see muidugi. Tuli oma kümmekond korda auto käivitada ja paigaltsõitu proovida, pinnale ratas ei kerkinud. Viimaks siiski operatsioon õnnestus, saime maa alt kätte toreda suure ratta. Liiva sisse viimiseks kasutasime sama lõbusõitu, mis mullaveol peenrakastidesse.



Kiiguga pidi ka kõik lihtne olema. Google andis joonised, materjal oli meil olemas. Suurim jama oli selles, et naelad ei tahtnud kuidagi sisse minna. Kõik läksid millegipärast kõveraks. Mingid imelikud keeruga naelad, äkki seetõttu, mõtlesin. Aga visadus viis sihile. Valmis imeline ja täiesti turvaline kiik koos redeliga. Pulgad olid sellised kõveraksesed soojändrike moodi.



Leidsime JAWA külgkorvi koos kiivriga. Laps oli rõõmus.



Mängumaja tagasein valmib ka aga pisut hiljem. Katus on juba peal ja pannkoogid olid kõige maitsvamad just seal.




"Keks selline ei käi!" teatas väikemees.
"Milline siis?"
"Selline pikk. Kus ühel jalal hüpatakse!"
"Vahet pole, teeme sellise ka..."

Mina mäletasin lapsepõlvest sellist keksu ...

Oli meil seda jama vaja?

Nüüd, kus ehitusmaterjal on tellitud ja kohale veetud, maja paljaks kooritud ja maja ümbert kopaga vundamendi soojustamiseks kraav kaevatud, vaatas meile vastu pilt mille kohta küsiks: kas me sellist maja tahtsimegi? Elu on kiire ja igal sammul peabki olema tõeline elu! Inimesed linnastuvad! Aga meie oleme siin! Kas see on õige?

Siin on katkendid minu romaanist "Ära ütle ei", kus tütarlapsed vaidlevad maal või linnas elamise üle:
“Inimesed maal on lihtsalt juba ammu väsinud tühja tootmisest, alla kasumi müümisest ja võimudega vaidlemisest. Täna loetakse raha enam kui varem aga linnas on raha rohkem, see on üks mis kindel.”

“Kas te kujutate ette, kuidas põline maamees linnas asju ajamas käib?” mõtles Viktoria osavõtlikult kaasa. “Igalühel on ju aegajalt linna asja! Tal on kindlasti õhtuks, pärast seda linnamöllu superväsimus, segadus või nagu pohmell pärast korralikku joomapidu.”

“No samamoodi on ju ka siis, kui linnamees peaks homme maale kolima ja seal samahästi hakkama saama. Siis on ju samasugune tõenäosus, et ta pohmelli saab või siis lausa infarkti. Maal pole ei levi, liiklust ega talvel lahti aetud teid!” jutustas Caty. “Sellest ma ju räägingi! Ja mis maainimene mina ka olen?! Mul on ainult kleidid ja ei ühtki dresspüksi. Ainult pidulikud dressid. Ma ei tahaks küll omale veel pidulikke kummikuid.”

Esimesed nädalavahetused olid rasked. Ma polnud harjunud füüsilist tööd sellises ulatuses tegema. Ja kõhklused saatsid mõtteid ning arutelusid:

"Vägisi aga inimese juures ei saa midagi muuta!” teadis Viktoria. “Ja soodne peab see keskkond inimese jaoks igal juhul olema!” Selles oli ta ka kindel. “Või siis on teine võimalus, maale saab kolida vaid ülisuure rahakotiga mees! Enamikus meestest taluvad oma pohmelli vägagi lihtsalt. Ostab omale lahti aetud tee, tuulegeneraatori ja palkab sulase. Tema ei saa suuremat pohmelli sellest, et ka võib-olla või kogemata on ta maad narrinud. Ei karda ta sedagi, et saab vastu narritud. Ta süüdistab selles teisi, ka halba ilma ja taevatähti kui vaja, elu läheb ikka edasi. Pikapeale harjub ta ka oma pohmelliga.” ironiseeris Caty.

Alla anda tundus vale ja vara.

„Mina vaenekene teiste eest kõnelda ei saa!“ Hille lõi uhkusest ja jonnist selja sirgu. „Mina olen omal nahal päev pääva järjel tundnud, kuidas ma omal jalal pidevalt edasi sammun. Saanud seda teada, kui suur on minu jaks? Saanud parasjagu riskida. Nüüd saan edasi vaadata, mis sellest omal käel tegemisest heal õnnel välja tule. Vot seda teadmist olen mina oma kodumaal ja senisest elult saanud!“

Muidugi ei taha ma maja müüa, muidugi on vaatepilt nagu lahinguväli, muidugi on see loomulik protsessi osa. Minul on eestlasele omast jonni, tahaksin katsuda, mis sest asjast välja tuleb?

Samas tean:
Katkend: Nojah, ega suured rahamehed pole siinkandis kunagi elanud. Rahakad on alati mujal oma elu elanud. Nüüd on aga rahal teine väärtus ja sellest sõltus paljutki, palju enamat. Raha järele on kõik küla pered siitkandist läinudki. Ning seepärast aga võib-olla muul põhjusel pole enam Vitsavestil s e d a elu. Keegi ei aja enam hobust, ei tõsta loomi ümber ega rehkenda naabri võla suurust. Pole enam seda naiste klatši; pole meestele omast katsumist, kel parim koduõlle ega nende vandumist teise linnase mekkimisel; ja pole ka seda laste naeru enam mitte!

Nii halvasti pole ma end ammu tundnud!

Meie juurde saab sõita tasa üle silla. Kuna sillal on massi piirang - 3,5 tonni, siis peavad suured autod: meie puhul koorem mulda, killustikku, ehitusmaterjal jne, sõitma teist kaudu. Metsa kaudu.
Kodu poolt tean küll teed, kuidas valla teele ja maanteele saab.
Kokkulepitud ajal ootasid mind maanteel üks veoauto kellel 14 tonni kruusa ja teine suur auto ehituspuiduga.
"Siit pöörate ära. Hoidke vasakule!" ütlesin. "Nii teete ringi peale meie krundile, ootan autosid teisel pool. Seal, kuhu peaksite välja jõudma," juhendasin.
"Sõida ees!"
"Ei , ei!" vastasin. "Minu sõiduautoga sealt ehk läbi ei saagi. Vähemasti aprillis, läbi lume ei saanud."
Ootasin siis teisel pool, nagu kokku leppisime, piisava aja aga autosid ei kusagil. Telefonis selgus, et meestele pole ikkagi aru saada, kuhu täpselt pöörata. Lubasin vastu sõita, sell kehva tee siiski läbi sõita.
Ei leidnud veoautosid ka valla teelt. Sõitsin jupi maad paremale, jupi vasakule. Nad mõlemad olid meie teeotsast mööda sõitnud. Pöörasime kõik koos ringi ja sõitsime tagasi.
Nüüd oli minul õige teeots kadunud. Ei saanud aru, millisest teest täpselt oma metsateele pöörata. Täielik segadus. Ütlesin, et mehed, oodake Teie siin, lähen vaatan, kuhu see tee viib.
Helistasin, tulge järgi, on vast õige tee.
"Kas ikka tead, kus su kodu on?" uurisid nad. Piinlik oli.
Sõitsime koos, pöördeid oli veel ja veel. Liiga palju. Tekkis eksinud tunne. Tee oli täiesti võõras.
Üks veoauto pööras ühele, teine teisele poole. Mina olin võsas. Tuli ümber pöörata. Olin paanikas.
Tagasiteel leidsin ühe veoauto, teine oli kadunud. Ei osanud mina ega tema seletada, kus on tema ja kus mina. Palusin ühel autojuhil peatuda ja mind oodata, et teine üles otsida. Jõudsin maanteele, päris algusesse, seal teda polnud.
Nüüd läks meelest ka see teeots, kuhu esimese auto ootele jätsin. Olin täiega vihane.
Siis helistas teine autojuht ja teatas, et vist teab, kuhu minna. Olin õnnelik.
Helistasin esimesele, et nüüd pääsesime! Sõidame esimese juurde. Saime lõpuks kokku. Mul on niiiii häbi.
Sõitsin kahe veoauto vahel oma koju.
Kruus sai maha kallatud, vabandused edasi antud ja pahameel ära kuulatud. Puitmaterjali autojuhil oli naljakas.
Väga mage oleks toetuda juuste värvile või koduperenaise staatusele. Pean metsateed selgeks õppima, muud varianti pole!
Järgmisel nädalal sõitsin tee uuesti läbi ja värvisin teelt ära pööramise kohas kasvanud puud-põõsad roosaks!