Päriselt juhtunud lugu - "tunne end nagu kodus!"

Olen kirja pannud tegemisi, mõtteid ja (eba)õnnestumisi, mis meile kui linnast maale kolijatele ette on tulnud. Ilmselt pole põlisel maainimesel lugusid lugedes muud teha kui habet sügada ... .
Tahan teieni tuua loo, mis juhtus päriselt. Meile tuttava inimesega kes elas maal ja tuli meile Lasnamäele külla.

Meil oli korteris tehtud vetsus ja vannitoas reomont selliselt, et kasutasime uudseid lahendusi: valgus tuli seinalt ja põrandalt ledribaga mis vilkus soovi korral nagu diskol.

Dušš laes oli väga suur ja sellest tuli kas punane või sinine vesi. Kraanist samuti, kui vesi vanni jooksis.

Segisti polnud nupust keeratav vaid õige õrnalt koheldav ja nõudis täpset ja tunnetuslikku liigutust vee reguleerimisel. Muidu oli oht üle mängida.
Jätsime külalise meile ja läksime ise kuhugi ära, ei mäleta, kuhu, ütlesime, et tundku ta end nagu kodus.

Lugu on kirja pandud ilukirjanduslikus versioonis ja nimed on muudetud. Loo jutustas meile tema ise.

Niisiis, pirukad. Klaasist köögiukse taga. Pomises Hille endamisi. Nii. Ei. Kõigepealt võtan ikka jalavarjud ära – need panen seina äärde, nagu pererahval endal kombeks on. Tuhvlid – ei, neid ma ei taha. Pererahvas neid vist ise ka ei kandnud, püüdis Hille meenutada. Ma siis ka ei kanna. Paljajalu seadis ta sammud kööki. Siin on ju kaks klaasiga kappi, Viktoria ju ei maininud, kas pirukad on vasakul või paremal olevas klaasuksega kapis. Hille seisis nõutult keset kööki, võttis julguse kokku ja avas siis paremapoolse klaasuksega kapi - küll seal lõhnas magusalt kaneeli järele! Ta tõstis kausi värskete lehttaignast saiakestega lauale ja oli valmis omale kõrvale teed keetma.
Jälle helises Hillel telefon. Seekord helistas tema vanemate tuttav. Tädi uuris, kas Hille leidis omale nädalavahetuseks öömaja?
Omale seks korraks öömaja otsides, helistas Hille tunaeile hommikul kõikidele linnas elavatele tuttavatele. Mõned teatasid, et see pole kahjuks võimalik, mõned vastasid, et peavad enne perega nõu. Ühele sõbrale ta helistada ei julgenud ning Viktoria vastas rõõmsalt, et see kõne tuli just õigel aadressil, sest nemad selle vastu küll ei ole. Neil oli plaanis nagunii Olegi vanemate juurde külla minna.
Hille vastaski nüüd tädile, et probleem on lahendatud, ta on oma ammuse sõbra juures.
Tee. Ahjaa. Hille vahetas pidukleidi kodusema sitsiseeliku vastu, pesi seejärel käed ja tegi omale teed. Köögilaua taga istudes meenutas ta sõpradega äsja peetud kõnelusi. Istus esialgu vaikuses, niipalju kui linnatänavalt vaikust üldse oodata sai. Siis kuulis ta tänavamüra kõrval ka enese matsutamist ja kuuma tee luristamist. Korraga hakkas tal piinlik. Ta oli nagu kodus - pudrutas saiatükikesi lauale ja laua alla, kolistas lusikaga teetassis, lurin ja matsutamine lisaks - nagu kodus, püüdis ta seepeale naeratada. Siis aga tõusis otsustavalt, pühkis saiapuru peopesale ja noppis maast üles iga kübemekese, mille leidis. Pesi teetassi ja asetas selle kraanikausi kõrvale, nii nagu ta seda tavaliselt oma kodus teeb. Hille pani tähele, et kraanikausi kõrval ei olnud rohkem nõusid. Üksik teetass ei sobitunud seega sinna kuidagi. Ta tõstis oma tassi kraanikausi kohal olevasse kappi. Veenired veeresid mööda tassi alla ja moodustasid tassi alla märja ringi. See ei meeldinud Hillele samuti.
Seejärel võttis ta oma reisikotist pesemisvahendid ja otsustas end enne magama minekut üle loputada. Sättis vannitoas kaasa võetud tuubid käepärast, rätiku riputas nagisse, riietus lahti ja astus vanni.
Dušš.
Kraan on, aga kuidas see töötab, arutles Hille? Ta vaatas dušši ja ei söendanud esialgu ühtegi nuppu puudutada. Vajutas siis õrnalt, aga siis ka tugevamini, kuid vett ei tulnud. Tähendab, seda tuleb keerata, otsustas ta. Kuid kas keerata enda või seina poole? Ja kumba siis? Kas vasakul või paremal pool olevat? Ja miks kraanidel sinist ega punast täppi ei ole – mis näitaks, kas vesi on soe või külm, pahandas Hille. Tema on ikka nii näinud, et nii on. Temal endal muidugi mitte, temal on kollase põhjaga emailkauss, aga mujal on, seda ta mäletas.
Proovis siis vasakut nuppu - keeras seda esiotsa seina poole. Hetkepärast tuligi hooga külma vett, üheaegselt nii kraanist kui käsiduššist, mis oli poolviltu seina ja natuke tema poole. Hille ehmatas külma äkilise vee peale ja selle topeltkogusest. Astus aga siiski sammu kraanile lähemale – otse külma vee alla, et kraanivesi kinni keerata. See polnud ikka õige, nuuksus ta. Siis keeras ta sedasama vasakut segistit enda poole. Ilmselt keeras ta kraani aga liiga palju, üle peene võlli, sest nüüd tuli ikkagi külma vett aga mitte kraanist vaid otse pea kohalt koos sinist värvi ledvalgustusega dušši seest. Jummal küll! Ehmatas Hille. Ta oli ehmunud ja enda peale ka üksjagu pahane, miks ta küll nii saamatu oli! Pekki küll! Kurjam küll! Vandus ta. Hille oli külmunud kuid jonni ei jätnud. Otsustas keerata paremat kraani. Lootes selle nupuga vett soojemaks keerata. Jällegi keeras ta vist midagi üle, sest pealael – dušši sees hakkasid järsku põlema punased tuled ning alla voolas auravat kuuma vett. Nüüd Hille juba enam ei vandunud vaid lausa ropendas. Ja päris koledasti. Nii nagu juhtus mõnigi kord tema kodus kuid piinlikust ta siin oma sõnavara pärast ei tundnud. Saanud lõpuks siiski sooja vee duššis paika, mõnules ta selle all julgelt, kartes vähegi nuppe puudutada. Ilma hoota, väga tasa, nii vasak kui parem kraan otseks keerata, see polnud enam raske.
Mis siis nüüd?! Lähen parem magama, otsustas ta. Voodiriided olid Viktoria elutuppa valmis pannud, voodi korrastamisega sai Hille viperusteta hakkama, nagu oma koduski. Und tal aga ei tulnud. Hille keerutas end küljelt küljele, mõtles, kuni mõelda polnud enam millestki. Tõdes aga kordi, et küll on hea, et tal sellised head sõbrad on.
Puuks tuli. Hille kergitas õhu välja laskmiseks tekiserva, see hais talle ei meeldinud. Vägisi kiskus aga naeratus näole. Kuid ei. Mõtles ta kindlalt. Nii küll ei saa, eriti veel külas! Ta tegi akna lahti, et puuksuhais välja läheks.
Uusi mõtteid tal lebades ei tulnud, und ka mitte. Aknast kostis lakkamatu ühtlane müra, sekka signaale ja äkilise pidurdamise helisid. Klaveripala harjutav naaber oli väsimatu ja järjekindel, taas ja taas kordas ta fraasi, milles ikka eksis. Kuigi muusika pidavat parandama kuulmist, siis sellega Hille nõustuda ei tahtnud. Talle tundus, et harjutamise faasis pole muusikas midagi tervendavat. Ka kell tiksus ühtlaselt seinal. Kõvasti. Nii kõvasti, et Hillel hing täis sai. Millepeale ta tõusis ja võttis selle kella seinalt maha, sellest patareid välja. Sest vaid nii jäi see ühtlane tiksumine vait. Tüdruk ronis uuesti voodisse. Toas oli aga hakanud külm. Hille tõusis ja pani akna kinni. Liiklusmüra tuppa enam ei kostunud. Ta lootis nüüd vaikuses uinuda kuid vaikselt lamades kuulis ta, et ka teistes tubades olid seinakellad, ja nende ühtlane tiksumine, vahelduvalt, koos ja järgemööda, oli nii tugev, et ei lasknud tal ikkagi uinuda. Hille tõusis taaskord, nüüd juba demonstratiivselt, võttis korteris kõikidelt seintelt kellad maha ja pani need seisma. Kobis siis voodisse tagasi ja lootis viimaks siiski uinuda.
Ilmselt jäi aga vannitoas vesi õigesse asendisse tagasi keeramata, sest nüüd kostus vannitoast Hille kõrvu ühtlane tilkumine. Aga ta ei läinud vannituppa tagasi, ei hakanud seal midagi keerama. Ta kartis, et kõike uuesti paika sättides, võib vannituba talle nii vanu kui uusi üllatusi pakkuda. Vannitoa põranda ledvalgustit ta välja lülitada samuti ei osanud, see vahetas omas kindlas tempos värvi ja põles vaikselt hommikuni.
Hille otsustas pea teki alla panna, et mitte kuulata vurisevaid autosid, kuulda helikunsti, vee ühtlast tilkumist ega märgata ukse vahelt salakavalat tuledemängu, ja lootis, et lõpuks ometi jääb ta siiski magama. Lasi aga siis kogemata pika peeru. Tekiserva ta nüüd enam ei kergitanud, et mitte seda haisu jälle tuppa lasta, et mitte jälle akent avada ja siis taaskord sulgeda.
Hommikul Hille ärkas, pakkis oma asjad, pani selga linase tuunika mille varruka nööride ühe käega kinni sidumine võttis kaua aega. Niikaua, et ta jõudis mõelda – jõudis ka pilgu viimast korda üle sõbra korteri koridori libistada, juurelda nii oma kodukootud kleidi sobivuse, üksinduse kui koridori värvitoonide üle ja tunnistas - tunda end tema enda hea sõbra juures – nagu kodus, teate, see pole võimalik.
Hille helistas sõbrale, sellele, kellele ta enne helistada ei tahtnud ja küsis, kas ta võib ühe öö tema juures olla. Ühe, mitte kaks, toonitas ta.
Viktoriale ta ei helistanud.