Lapsed aitasid mind

Munadepüha nädalavahetusel, ülestõusmispüha nädalavahetusel, kevadühadel või mis iganes nimega pühade ajal kaotasime kokku 4 lammast. Sellise üleelamise kirja panemisel pole oluline kevadiste pühade nimetus vaid fakt - kaotus.

Miks?
Nad olid kolmekesi otsustanud üheaegselt poegida. Esimese poegija lamba tallekeste saatusest andsin teada postituses - õnn ja õnnetus.
Teine poegija utt hukkus ise, poegides kell 1 öösel. Viskas end maha päeval ja mitte kuidagi tema sünnitegevus edasi ei liikunud. Kajuks pole meil keisrilõike tegemise võimalust. Õpetuse järgi talitsesin, panin käe sisse, ees oli aga sein. Mitte midagi ei toimunud ema tegevuses ja ta hukkus, koos poegadega. Pole teada ega aitaks mind teadmine, olid need lapsukesed risti või põiki. Oli ema endaga kõik korras vm. Looma tagasi ei saa.
Kolmas utt poegis raskesti, esimene tuli tagumik ees ja aitasin. Teine tuli ise aga oli niiiii nõrguke. Nagu sült. Jalgu alla ei võtnud, sööma ei hakanud. Toitsime terve öö kunstpiimaga, hommikuks ikka kosus aga päeva üle ei elanud.

Selline tragöödia. Olin tööl kui zombi. Kurvastasin ja nutsin õhtu läbi.

Arutasime poistega: äkki oli me söök vale, äkki pidamistingimused kehvad. Kutsusime tegelikult nädal varem igaks juhuks loomaarsti, et ta vaataks me uted üle. Mure oli ka - üks utt (neljas) kuidagi ei kasva. Veterinaar käis kohapeal ja ütles, et toit ja kodu on OK.

Samas, kui valged maalambad toovad korraga ühe talle, siis meie tõug, kes on tõule omaselt koguselt poole väiksemad, toovad ilmale talled kahekaupa. Risk ongi suurem.

Helistasime lammaste katusorganisatsioonile, arutasime nendega, mis võis juhtuda? Variante olevat mitmeid. Kas meile müüdi elujõulised loomad või ristandid? Seda me ei tea. Võibolla taheti karja puhastada, müüdi ebaolulised loomad. Me ei osanud ise valida. Kuidas neid toideti enne? Me ei tea seda. Kui meie kasutame küla loomapidaja heina, mida ta isegi kasutab, siis võibolla andsid eelmised omanikud midagi lisaks või hoopis teistmoodi. Lisaks on olemas algaja ebaõnn. Suurtes karjades on oma veterinaar ja tema vastutab. Väikestel karjadel ja pidajatel tuleb oma jõududega hakkama saada. Teadmiseks tuli võtta: kui iga hing on oluline, siis tööl käia ei saa. Tuleb koju jääda. Isegi kui mulle iga hing on oluline, siis töölt koju jääda me ei saa. Nii tulebki kaotustega leppida.

Uurisime kättesaadavat kirjandust. Hukkumisi on olnud ka teistel. Üks tõi välja, et isegi 30-40% kadu on normaalne. Lugesime postitusi ja arvamusi. Lohutust saime, me pole ainukesed. Aga silma jäi kaasmaalaste ilkumine teise õnnetuse üle. Näiteks mõnitati pidajaid ja ka loomi. Arusaadav - sõnavabadus. Aga kutsuge end ja oma mõtteid korrale! Leidke empaatiajoon, kas ilkumine aitab kuidagi?

Sellepärast võibolla polegi mu blogil võimalust kaasa rääkimiseks. Muide, talun kriitikat päris hästi. Kahjuks on hakanud silma, et mitte kõikide arvajate kriitika oleks konstruktiivne. Aga see pole selle postituse mõte.

Igaljuhul püüdsid lapsed mu mõtteviisi suunata, küsides: "Mäletad kui ükskord ammu me koera juures käis naabri koer ja sündisid kutsikad, meile teadmatagi? Mida me siis tegime? Kas siis oli sama tunne?"
"Ei olnud."
"Miks?"
 ...