Hille enesekindlus, mida ta just oma koduhoovis seistes, tüdrukuid rõõmsalt tervitades äsja tundis ja uhkusega välja näitas - kadus. Värskest maaõhust ja kaugeleulatuvast avarast vaatest, mille üle ta siin äsja uhke oli ja millest ise kindlust sai - kukkus kokku: „jäätist mul küll toamail pole!“ tunnistas ta kurvalt. „Tõttöelda, ma ei mäletagi, millal viimati jäätist sõin!“ lisas ta kommikarpi vastu võttes.
„Lähme siis poodi! Mis seal siis ikka!“ pakkus Viktoria. "Ega minulgi pole alati kodus kõike kohe käepärast võtta! Kui rumal minust, oleksin võinud ju sulle ette öelda,“ vabandas ta otsekohe.
„Meil külapoes jäätist ei müüda,“ teatas Hille, „õieti meil pole enam külas poodigi,vaid kaks korda nädalas käib poebuss. Jäätist pole ma neilt tellinud.“
Ka meie lapsed küsisid jäätist. Ise sellepeale ei tule ja isu ka ei teki aga lapsed sellisel asjal meelest minna ei lase. Mis nüüd teha?
Rattaga ei saa minna sest puudub pakiraam, et laps kaasa võtta. Enne kui koju tagasi vändata, on jäätisest piim saanud. Jalgrattaga pole väikemees veel sõitma õppinud, alles eile pumpasime uue ratta kummid täis. Üksi koju last jätta ei julge.
Tuleb soetada jäätisemasin. Milline?
No comments:
Post a Comment