Oli meil seda jama vaja?

Nüüd, kus ehitusmaterjal on tellitud ja kohale veetud, maja paljaks kooritud ja maja ümbert kopaga vundamendi soojustamiseks kraav kaevatud, vaatas meile vastu pilt mille kohta küsiks: kas me sellist maja tahtsimegi? Elu on kiire ja igal sammul peabki olema tõeline elu! Inimesed linnastuvad! Aga meie oleme siin! Kas see on õige?

Siin on katkendid minu romaanist "Ära ütle ei", kus tütarlapsed vaidlevad maal või linnas elamise üle:
“Inimesed maal on lihtsalt juba ammu väsinud tühja tootmisest, alla kasumi müümisest ja võimudega vaidlemisest. Täna loetakse raha enam kui varem aga linnas on raha rohkem, see on üks mis kindel.”

“Kas te kujutate ette, kuidas põline maamees linnas asju ajamas käib?” mõtles Viktoria osavõtlikult kaasa. “Igalühel on ju aegajalt linna asja! Tal on kindlasti õhtuks, pärast seda linnamöllu superväsimus, segadus või nagu pohmell pärast korralikku joomapidu.”

“No samamoodi on ju ka siis, kui linnamees peaks homme maale kolima ja seal samahästi hakkama saama. Siis on ju samasugune tõenäosus, et ta pohmelli saab või siis lausa infarkti. Maal pole ei levi, liiklust ega talvel lahti aetud teid!” jutustas Caty. “Sellest ma ju räägingi! Ja mis maainimene mina ka olen?! Mul on ainult kleidid ja ei ühtki dresspüksi. Ainult pidulikud dressid. Ma ei tahaks küll omale veel pidulikke kummikuid.”

Esimesed nädalavahetused olid rasked. Ma polnud harjunud füüsilist tööd sellises ulatuses tegema. Ja kõhklused saatsid mõtteid ning arutelusid:

"Vägisi aga inimese juures ei saa midagi muuta!” teadis Viktoria. “Ja soodne peab see keskkond inimese jaoks igal juhul olema!” Selles oli ta ka kindel. “Või siis on teine võimalus, maale saab kolida vaid ülisuure rahakotiga mees! Enamikus meestest taluvad oma pohmelli vägagi lihtsalt. Ostab omale lahti aetud tee, tuulegeneraatori ja palkab sulase. Tema ei saa suuremat pohmelli sellest, et ka võib-olla või kogemata on ta maad narrinud. Ei karda ta sedagi, et saab vastu narritud. Ta süüdistab selles teisi, ka halba ilma ja taevatähti kui vaja, elu läheb ikka edasi. Pikapeale harjub ta ka oma pohmelliga.” ironiseeris Caty.

Alla anda tundus vale ja vara.

„Mina vaenekene teiste eest kõnelda ei saa!“ Hille lõi uhkusest ja jonnist selja sirgu. „Mina olen omal nahal päev pääva järjel tundnud, kuidas ma omal jalal pidevalt edasi sammun. Saanud seda teada, kui suur on minu jaks? Saanud parasjagu riskida. Nüüd saan edasi vaadata, mis sellest omal käel tegemisest heal õnnel välja tule. Vot seda teadmist olen mina oma kodumaal ja senisest elult saanud!“

Muidugi ei taha ma maja müüa, muidugi on vaatepilt nagu lahinguväli, muidugi on see loomulik protsessi osa. Minul on eestlasele omast jonni, tahaksin katsuda, mis sest asjast välja tuleb?

Samas tean:
Katkend: Nojah, ega suured rahamehed pole siinkandis kunagi elanud. Rahakad on alati mujal oma elu elanud. Nüüd on aga rahal teine väärtus ja sellest sõltus paljutki, palju enamat. Raha järele on kõik küla pered siitkandist läinudki. Ning seepärast aga võib-olla muul põhjusel pole enam Vitsavestil s e d a elu. Keegi ei aja enam hobust, ei tõsta loomi ümber ega rehkenda naabri võla suurust. Pole enam seda naiste klatši; pole meestele omast katsumist, kel parim koduõlle ega nende vandumist teise linnase mekkimisel; ja pole ka seda laste naeru enam mitte!