Meie juurde saab sõita tasa üle silla. Kuna sillal on massi piirang - 3,5 tonni, siis peavad suured autod: meie puhul koorem mulda, killustikku, ehitusmaterjal jne, sõitma teist kaudu. Metsa kaudu.
Kodu poolt tean küll teed, kuidas valla teele ja maanteele saab.
Kokkulepitud ajal ootasid mind maanteel üks veoauto kellel 14 tonni kruusa ja teine suur auto ehituspuiduga.
"Siit pöörate ära. Hoidke vasakule!" ütlesin. "Nii teete ringi peale meie krundile, ootan autosid teisel pool. Seal, kuhu peaksite välja jõudma," juhendasin.
"Sõida ees!"
"Ei , ei!" vastasin. "Minu sõiduautoga sealt ehk läbi ei saagi. Vähemasti aprillis, läbi lume ei saanud."
Ootasin siis teisel pool, nagu kokku leppisime, piisava aja aga autosid ei kusagil. Telefonis selgus, et meestele pole ikkagi aru saada, kuhu täpselt pöörata. Lubasin vastu sõita, sell kehva tee siiski läbi sõita.
Ei leidnud veoautosid ka valla teelt. Sõitsin jupi maad paremale, jupi vasakule. Nad mõlemad olid meie teeotsast mööda sõitnud. Pöörasime kõik koos ringi ja sõitsime tagasi.
Nüüd oli minul õige teeots kadunud. Ei saanud aru, millisest teest täpselt oma metsateele pöörata. Täielik segadus. Ütlesin, et mehed, oodake Teie siin, lähen vaatan, kuhu see tee viib.
Helistasin, tulge järgi, on vast õige tee.
"Kas ikka tead, kus su kodu on?" uurisid nad. Piinlik oli.
Sõitsime koos, pöördeid oli veel ja veel. Liiga palju. Tekkis eksinud tunne. Tee oli täiesti võõras.
Üks veoauto pööras ühele, teine teisele poole. Mina olin võsas. Tuli ümber pöörata. Olin paanikas.
Tagasiteel leidsin ühe veoauto, teine oli kadunud. Ei osanud mina ega tema seletada, kus on tema ja kus mina. Palusin ühel autojuhil peatuda ja mind oodata, et teine üles otsida. Jõudsin maanteele, päris algusesse, seal teda polnud.
Nüüd läks meelest ka see teeots, kuhu esimese auto ootele jätsin. Olin täiega vihane.
Siis helistas teine autojuht ja teatas, et vist teab, kuhu minna. Olin õnnelik.
Helistasin esimesele, et nüüd pääsesime! Sõidame esimese juurde. Saime lõpuks kokku. Mul on niiiii häbi.
Sõitsin kahe veoauto vahel oma koju.
Kruus sai maha kallatud, vabandused edasi antud ja pahameel ära kuulatud. Puitmaterjali autojuhil oli naljakas.
Väga mage oleks toetuda juuste värvile või koduperenaise staatusele. Pean metsateed selgeks õppima, muud varianti pole!
Järgmisel nädalal sõitsin tee uuesti läbi ja värvisin teelt ära pööramise kohas kasvanud puud-põõsad roosaks!
No comments:
Post a Comment