Mänguväljak.

Kõik mis maal toimub, on meie pesamunale huvitav. Huvi pakuvad kõik tööriistad ja ka muud asjad, mis kuurist leida võib ja millest ülevaadet meil endalgi veel pole.
"Emme, mis see on? Emme, kuhu see käib? Emme, kas sul seda on vaja?"
"Pane kohe tagasi, kust sa selle said!"
Nii ei saa, otsustasin. Lapsel peab olema oma tegevus, mis temale rõõmu pakub. Minul peab kindel tunne olema, et midagi ei juhtu.
Selleks on vaja liivakasti, mängumaja ja kiiku, otsustasin. Ringkäigul oma aida, kuuri ja garaaži ümber leidsin suure traktoriratta. Selle keskosa oli rohtu kasvanud ja maa sisse vajunud nii, et ring vaevu nähtav oli.
Sellest saab liivakast.
Vanem poeg sai ülesandeks ratas maast välja kaevata.
"See pole võimalik!" oli ta kindel.
Kuidagi ju ikka on, mõtlesin. Kaevata tuleb ratta alt läbi auk, et selle alt siis köis läbi tõmmata ning siis autoga välja tõmmata.
Nii lihtsasti ei toimunud see muidugi. Tuli oma kümmekond korda auto käivitada ja paigaltsõitu proovida, pinnale ratas ei kerkinud. Viimaks siiski operatsioon õnnestus, saime maa alt kätte toreda suure ratta. Liiva sisse viimiseks kasutasime sama lõbusõitu, mis mullaveol peenrakastidesse.



Kiiguga pidi ka kõik lihtne olema. Google andis joonised, materjal oli meil olemas. Suurim jama oli selles, et naelad ei tahtnud kuidagi sisse minna. Kõik läksid millegipärast kõveraks. Mingid imelikud keeruga naelad, äkki seetõttu, mõtlesin. Aga visadus viis sihile. Valmis imeline ja täiesti turvaline kiik koos redeliga. Pulgad olid sellised kõveraksesed soojändrike moodi.



Leidsime JAWA külgkorvi koos kiivriga. Laps oli rõõmus.



Mängumaja tagasein valmib ka aga pisut hiljem. Katus on juba peal ja pannkoogid olid kõige maitsvamad just seal.




"Keks selline ei käi!" teatas väikemees.
"Milline siis?"
"Selline pikk. Kus ühel jalal hüpatakse!"
"Vahet pole, teeme sellise ka..."

Mina mäletasin lapsepõlvest sellist keksu ...