Kõigepealt oli kuut ...

Meie pere rääkis koera võtmisest juba kaks aastat. Valik osutus Ungari Linnukoer. Jahimehena linnukoerast huvitatuna hakkas abikaasa end tasapisi kurssi viima õpetuse jm. Vaatasime pilte ja videosid. Arutasime, kus ta võiks magada. Siis vahetasime elukohta, majja sobis koer ideaalselt.
Poisid olid koera võtmisest hasardis, arvestasime, et meil on loomad, peaks ikka karjakoera võtma. Hakkasid kuuti ehitama.

Vundament. Soojustus.

Terrass.

Väljavaade


Otsingud viisid meid Ukrainas elava koerani, maksime raha ära ja ootasime mitu nädalat, millal koer tuuakse. Siis selgus, et koera ei tooda, midagi riikide vahelise transiidiga. Osalise summa kaotasime, koerast jäime ilma.

Alustasime uuesti kutsika otsinguid ning jõudsime siiski esimese variandini - linnukoer. Otsustasime aga võtta mitte siledakarvalise vaid karmkarvalise. Nii elab ta paremini üle linnukoera ülesandeid täites soo ja võsa.

Eestis on nüüd ka karmkarvaline Ungari Linnukoer. Vuntsidega naine. Saipa

Esimesed nädalad hoiame palju saunas, ta peab kahjuks tihti omapead olema (pissimine) ja närimise kombed on ka. Muidu juba kuuletub, täidab korraldusi.